Kui professor oma naisega mõisast lahkub jäävad onu Vanja ja Sonja taas kahekesi nagu ennegi. Kuid nende elust on jäädavalt lahkunud kõik lootused. Draamas on nukrat irooniat peene ja õrna hingega inimeste üle, kes ei oska leida teed mõtestatud ellu. Draama `'Kolm õde'' Selles teoses on dramaatiliseks teemast asjatult hukkuv ilu, kuid erinevalt `'Onu Vanja'st'' jääb siin peategelastele usk paremasse, õnnelikumasse ellu. Tegevuspaigaks on väike Vene kubermangulinn. Elame kaasa manalasse varisenud kindral Prozorovi nelja lapse elule mõttetus ja igavas väikekodanlikus maailmas. Andrei, kes andeka noormehena valmistus professorikarjääriks, mandub väiklaseks ja tahtejõuetuks provintsiametnikuks. Ka Andrei õed, haritud ja peene hingelaadiga naised, igatsevad pääseda provintsielu ahistusest. Selles näidendis on tunda autori iroonilist suhtumist haritlaskonna nõrkustesse, suutmatusse tegutseda. `'Kolme õe'' tegelased loodavad
nähtuseks eesti kunstis. Nendel aastatel külastas ta Helsingit. A. Gallen-Kallela looming pani Laikmaa mõtted liikuma rahvuslikult omanäolise kunsti loomise probleemide ümber (Tiik, 1975, 6). Haapsalu oli kunstnikule vaid vahepeatuseks, sinna kestvamalt pidama jääda polnud ta kavatsenudki. Laikmaa edasised tegevusplaanid nõudsid laiemaid võimalusi, suuremat keskust, ja selleks oli tema jaoks enesestmõistetavalt kubermangulinn Tallinn. Seal oli ta töötanud kohe pärast Düsseldorfist ja hiljem välismaareisilt tulekut, seal oli tal tutvusi nii eestlastest kui sakslastest kunstihuviliste hulgas. Pole siis midagi loomulikumat, kui et Laikmaal nii omaenese tulevikuplaanid kui ka eesti kunstielu jaluleaitamise kavatsused algusest peale seostusid Tallinnaga (Nirk, 1977, 96). 1903. aasta kevadel kolis Laikmaa Tallinnasse (Tiik, 1975, 6). Korduvalt sai kunstnik seal
haritlased ja ühiskonnategelased lävisid esialgu peamiselt kohaliku vene intelligentsi ja administratsiooni esindajatega, hiljem aga välisriikide diplomaatide, ohvitseride ja ärimeestega. Järk-järgult tõmmati Poska üha enam ühiskondlikku ellu. Selle eelduseks oli asjaolu, et sajandivahetusel toimus Tallinnas suur majanduslik ja ühiskondlik-poliitiline ning kultuuriline pööre. Elati läbi tõelist gründertumi-perioodi, kus senine vaikne, suuresti baltisaksalik kubermangulinn muutus tööstuslinnaks. Samal ajal kujunes Tallinn ka eestlastest haritlaste koondumiskohaks. Ühiskondlikus elus andsid üha enam tooni advokaadid K. Päts, J. Teemant, M. Pung, F. Karlson ja teised ning ühtses rivis mainitutega oli ka J. Poska. Tallinna eestlastest haritlaskond koondus 1901. aastal asutatud ajalehe ,,Teataja" ümber. Ringkonna üheks eesmärgiks oli tookord eestlaste osakaalu tõstmine nii majanduslikus kui ka ühiskondlik-poliitilises elus
järg ka nende kätte. Olulisem kui sõjalised meetmed oli asjaolu, et Riias puhkes katk. 1710 Riia alistus, väidetavalt tänu katkule oli surnud selleks ajaks 90% Riia elanikkonnast. Seejärel Tallinn, Pärnu. Juriidiliselt vormistas selle ülemineku 1721 Uusikaupunki rahuleping. Sellest ajast peale tuleb rääkida küll jätkuvalt Liivimaa kubermangust, aga mitte Rootsi riigi Liivimaa kubermang, vaid Vene impeeriumi Liivimaa kubermang. Ka Vene ajal jäi peamiseks halduskeskuseks Riia linn, kubermangulinn. Riias resideeris Riia kindralkuberner, kelle nimetas ametisse Vene keiser oma äranägemise järgi. Nii nagu Rootsiaegne, tegeles ka Vene oma eelkõige militaarküsimustega – sõjavägede juhtimine, transporditeed, postikorraldus, sisekorra tagamine. Reeglina määrati kas Vene või välismaiseid kõrgaadlikke, erandkorras ka mõni kohaliku Balti aadli esindaja. Halduskorraldus muutus Venemaa kätte üle minnes seevõrra, et maakondi tuli juurde. Kui Rootsi
annaabi.ee 
