vajadusel tõsta üles voodi võre ehk piire, et seljatoestus ei vajuks ära (pilt 5). Tööergonoomika konspekt Maie Timm Pilt 4 Pilt 5 · Asetada keha esiküljele kaisupadi, mis toetab patsienti eestpoolt (pilt 6, 7). Pilt 6 Pilt 7 · Asetada padjad patsiendi pealpool asuva jala alla kubemest varbaotsani (pilt 8, 9, 10, 11). Pilt 8 Pilt 9 Tööergonoomika konspekt Maie Timm Pilt 10 Pilt 11 · Asetada patsiendi allpool asuva jala pahkluu alla kokku volditud või rullitud käterätt või lina (pilt 12, 13). Pilt 12 Pilt 13
· Tõsta patsiendi ülakeha ja pead ning asetada padi pea ja kaela alla (pilt 1). · Vajadusel asetada patsiendile talje nõgususse toestus. · Asetada patsiendile kaisupadi, mis toetab patsiendi keha eestpoolt (pilt 2, 3, 4, 5). Pilt 2 Pilt 3 Pilt 4 Pilt 5 · Asetada patsiendile pealpool oleva jala alla padjad kubemest varbaotsani (pilt 6, 7, 8, 9). Tööergonoomika konspekt 4 Maie Timm Pilt 6 Pilt 7 Pilt 8 Pilt 9 · Asetada patsiendile allpool asuva jala pahkluu alla kokku volditud käterätt või lina (pilt 10, 11).
Alajäsemete kudede puudulik hapnikuga varustatus ka puhkeolekus. Hapnikupuudus jäsemetes avaldub rahulolekuvaluna või isheemilise kahjustusena (alajäseme haavandid või nekroos). Jäseme eluvõime on ohus ja see võib viia jäseme kaotuse või patsiendi surmani. Haigust iseloomustab makroangiopaatia (suurte arterite aterotrombootiline haigus), mille korral paljud arterisegmendid on ummistunud, enamasti kubemest allpool ja mis võib viia koenekroosi väljakujunemisele. Valu algab varvaste piirkonnast, ajab patsiendi ülesse, ta sirutab jalgu üle voodiääre või sunnib kõndima. Hüdrostaatiline rõhk avaldab positiivset toimet, parandab jala perfusiooni ja valu taandub. Isheemiline koekahjustus võib tekkida varba tipuosa nekroosi või haavandina jalalaba mistahes piirkonnas. Haavand tekib trauma, löögi või hõõrdumise tagajärjel. Kui haavand ei parane on põhjuseks 3
(Mustajoki & Kaukua, 2005) Teostades peaaju angiograafiat asetab neuroradioloog nõela lapse kubeearterisse. Nõela abil sisestatakse kateeter. Kateeter läbistab läbi keha arterid ja seejärel jõuab igasse nelja peaarterisse kaelas, mis lähevad ajju. Röntgeniga kontrollitakse kas kateeter on õiges kohas. Neuroradioloog seejärel süstib kontrastvärvi kateetri kaudu ja teeb mitmeid röntgenpildid veresoonest, jälgides kuidas värv voolab. Testi lõpus kateeter eemaldatakse kubemest. Õmblused ei tehta, sest protseduurist jääb ainult väike märk, mis peaks paranema täielikult mõne päeva jooksul. (UCL 2008). Lastel aju angiograafia teostatakse üldnarkoosiga (kuigi mõned teismelised võivad olla ärkvel katse ajal). (UCL 2008). Vajalikud vahendid Kasutades juhtkaablite ja kateetrite süsteemi , lisatakse verre üks tüüp kontrastainet,et teha verd nähtavaks röntgeni pildil. (http://en.wikipedia.org/wiki/Angiography)
Kubemevoldist mõõtmisel asetatakse kraadiklaas voldi vahele, pärasoolest mõõtes tuleb laps keerata küljele, määrida termomeeter vaseliiniga ning viia see 2-3 cm sügavusele pärasoolde (Loogna jt 1998: 26). Parim asend palaviku mõõtmiseks on istumine või lamamine, sest nii on termomeeter paigal ja ei saa nihkuda (Loogna jt 1998: 25). Temperatuuri mõõtmiseks erinevatest keha piirkondadest kulub aega erinevalt: kaenlaaugust ja kubemest 10 minutit ja teistest kehaõõnsustest 5 minutit. Mõõtmist sooritatakse kahel korral päevas: hommikul kella 7-9 vahel ja õhtul kella 17-19 ajal. (Loogna jt 1998: 26). Kuna palavik on isenesest parandav protsess, ei tasuks seda hakata alandama enne, kui kehatemperatuur tõuseb väikelapsel üle 38,5o C, sellisel juhul tuleb manustada palavikualandajat. Palavikualandajat manustatakse 4-6 tunnise vahega, samuti
), kuid ka krambihoo ajal või ebapiisava verevarustuse korral (nt šoki puhul). Veresuhkru mõõtmiseks on juba aastakümneid olemas mõõtesüsteemid, mida kirjeldatakse osas „Veresuhkru mõõtmine“. Varustus ja proovide tegemine Kuna erakorralise meditsiini patsientide perifeerne verevarustus on tihtipeale halvenenud, tuleb veregaaside mõõtmiseks kõne alla ainult arteriaalne vereproov. See võetakse tavaliselt käerandmest (a. radialis), küünarliigesest (a. brachialis) või kubemest (a. femoralis). Katsutakse arteriaalset pulssi ja torkekoht desinfitseeritakse naha antiseptikumi abil. Proovi võtmiseks võib kasutada spetsiaalseid nõelu ja tavalist süstalt, viimasel juhul tuleb proov otsekohe töödelda. Saada on ka hepariiniga mikrokapillaarid , nende eeliseks (nagu ka hepariiniga süstaldel) on, et verd võib mõnda aega säilitada. Nõel viiakse veresoonde, kuni helepunane veri pulseerides kapillaari tõuseb või süstlasse tungib
annaabi.ee 
