tunnetuslikule tasandile omane reflektiivne projektsioon. Kõige meeldejäävamate detailidena võib sellistest motiividest välja tuua soolokitarri eremiitlikud akordid. Ülesehituselt meenutas see kõik kohati Arvo Pärdi muusikat. Oli vägagi intensiivseid lõike, kus muusikud andusid interpretatsioonile ilma igasuguse hellituseta. Sellistel puhkudel purunes bändi ja orkestri vaheline vastasseis ja partiid sulasid ühte. Pinge kruviti üles ja järeleandmisi tehti vaid selleks, et taas massiivse lainena tagasi tulles kuulaja esteetilist närvi valusalt näpistada. See valu oli magus ja mõjus lunastusena, kuna lõpuni minek vabastas kogunud pingetest. Koosmängu hinnates ei saa jätta mainimata ka sopransaksofoni ja kitarri uskumatult puhast unisooni. Teose lõpupoole tundus, nagu hakkasid kõik partiid otsima mingit ühisosa või vähemalt üksmeelt. Kuna mitu osa oli lõppenud sõna otseses mõttes
Samuti olid allasurutud seisused ka naised, kes pidid kodu eest hoolitsema ning oma meest teenima. Tallinna puhul oli väga oluline ka linna ja ordu läbisaamine, mistõttu oli teoses ka mõrvari kiire tabamine äärmiselt tähtis. Üleüldiselt peeti lugu kommetest ning oldi jumalakartlikud. 6. Minu arvamus teosest Minu arvates oli tegemist äärmiselt huvitava ja pinget pakkuva kriminaalromaaniga. Pinge kruviti üles juba raamatu alguses ning teose edenedes see aina kasvas. Eriti sümpaatne oli mulle raamatu ülesehitus. Lühikesed peatükid võimaldasid omada head ülevaadet ja see muutis lugemise ja süvenemise lihtsaks. Samuti meeldis mulle viimane kokkuvõttev peatükk, mis tekitas väga hea raami ning ei jätnud midagi poolikuks. Antud raamat on apteeker Melchiori sarja esimene teos viiest ning
Tiiu oli alati poega toetanud ja ka nüüd ei osanud midagi muud öelda, kui nõustuda. Kui aga Argo läks oma plaani Reinule rääkima tekkis tüli. Rein nägi kogu oma elutöö kokkuvarisemist ning kui ka Tiiu poja poolele oli astunud, tähendas see tüli ka nende vahel. VII. Lõpphinnang Minu arvates osutus raamat päris huvitavaks. Esmapilgul vähelubavatest olukordadest keerutati üha rohkem sõlmi ning kruviti pingeid üles. Muidugi nõustun siinkohal ka Tarmo Tederi arvamusega, et detailid jäävad liiga verevaeseks ja idalistlik dimensioon nõrgaks. 9.Kasutatud kirjandus Ajakirjandus 1. Grünfeldt, I. Menukirjanik kohtab taas läänevirulasi. Virumaa Teataja 2004, 16. okt. 2. Martson, I. Erik Tohvri, lihtsate inimeste kirjanik.- Eesti Päevaleht 2005, 12. märts. 3. Post, I. Lugejatel käis külas menukirjanik. Virumaa Teataja 2004, 15. mai.
õigus enda eest otsustada jm. Kohustus- teha iseseisvaid otsuseid, kohustus iseenda ees. Kohustus mehe ja laste ees (mees), kohustus olla seaduse kuulekas. Nukumaja kujund- Nora tundis end nukuna (algul mängis isa, siis mees)- selles majas/elus oli ta nukk, lahkudes sai vabaks. Modernsus- pinge ja selle pidev kasv, vaatajale ei jäeta hetkegi lõdvestuseks. Toimumis koht samas kohas, üks väline tegevus (kiri), pinget kruviti mõtete ja aruteludega (sisemine pinge). Inimese peamine kohustus, kirjutas esialgse lõpu pärast- tõestatada naisküsimus, näidata, et naine ei sõltu ainule mehest, tal on õigus teha seda,m is ta õigeks peab. Igalühel on kohustused enda ees, Ibsen rõhutas oma näidendiga, et ühiskonna ettekirjutatud reeglid ei tohi võtta naiselt õigust täisväärtuslikule elule. 3
Algas alati sissejuhatusega loa tuli trupi esinäitleja ja etendas selle loa. Selle loa põhi-eesmärgiks oli publiku maha jahutamine, et publik muutuks vaikseks ja kontsentreerituks. Vaatuste vaheajal mängiti väikeseid stseenikesi (intermeediumid), et publiku emotsioonid jälle maha jahutada, tegevuse käigus tekkinud pinge jahutamiseks, rõhuti muljet terviklikkusest. See oli väga peen töö publiku emotsioonidega. Emotsioone kas jahutati või kruviti üles. Teater ei teinud vahet reaalsusel ja lavareaalsusel, mis võis olla vaatajale osa tegevusest (tänapäeval illusioon). Ainult populaarsed ja hästimakstud näitlejad said valida endale ise rolli (alati valisid positiivse rolli). Publik tegi halvasti vahet näitleja ja tema lavategelase vahel. Publik nõudis näitlejalt, et see elaks sisse oma tegelaskujusse nõuti täielikku ümberkehastumist. Lope de Vega armastas arutleda selle ümberkehastamise üle.