tegevusalaks. Ühtlasi on mindud üle põlispõllundusele. Muinaslinnused paiknesid Eesti idaosas, kuna venelased olid ohtlikud naabrid. Eestlased muinasaja lõpul Ühe adraga toideti üks pere. Pere 10-15 inimest. Kolmeväljasüsteem, sest talivili tuli. Asustus oli laialdane, ainult soostunud ala oli asustamata. Rannikualadel tegelti loomakasvatusega ka. kalapüük ja küttimine. Mujal oli valdavaks (lõuna-eesti) põllumajandus. Kärajad- meestekogu. Krunditi põllud 19. sajandil. 1000 aastat elas eestlane ribapõllusüsteemis. Kujunes välja muinasaja lõpul haldusjaotus. 45 kihelkonda, maakonnad. Kaupeldi agaralt- ristisõjad puhkesidki selleõttu ,et siit kulgesid läbi kaubateed. Kordamisküsimused 1. Mis aeg on muinasaeg ja kuidas seda uuritakse ? esimesed inimasustuse jäljed on pärit 9000. aastast eKr . Kulli ja Kunda lähedal asula. See on andnud nimetuse kõige varasemale ajalooajastule
Maareformi käigus eraldati mõisate metsamaad. Mõisad olid sel ajal oma metsamajanduse välja arendanud, kohati olemas mõisate metskonnad (spetsiaalsed). Põllumajandusmaad: kui olid renditalud, siis need muudeti riigirenditaludeks rentnikud hakkasid talusid välja ostma. Asundustegevus. 1929.loodi asundustegevuse seaduslik baas ja Asunduskapital. Põhimõtteliselt: uute põllumajandusmaade rajamine. Asundamiseks võeti seni kasutamata maa tehti maaparandust, krunditi. Müüdi väga soodsate hindadega tahtjatele. Loodi ca 3000 talu see on see koht, kus on metsa Eesti ajaloos kõige vähem (tehti riigimetsamaadele, valiti potensiaalsed viljakamad kohad). Kõiki asundusi ei jõutud teha, kuna i EV aeg sai läbi. Mõned näited: Pikavere asundus, Matsalu asundus jne. Mõned protsessid veel, mis selle reformiga kaasas käis: Narva taga ja Petserimaal on teistsugune maakasutus, Balti erikorda seal ei olnud (esines hingemaa),
Maareformiga loodi juurde ligi 55 000 asundustalu. 9. Talude kruntimõõtmine. 19.sajandi keskpaigas hakkasid toimuma muudatused majanduselus. Liivimaa 1849. a. talurahvaseadusega oli avatud tee üleminekuks raharendile ja talude päriseksostmisele. Kruntimine oli 19.saj suureks murranguliseks protsessiks. See oli seotud mõisamaade laiendamise ja kompaktsete majapidamiste moodustamisega talude päriseksostmisel. Mitmed talud kaotati või asustati ümber. Krunditi mõisate kaupa, ühe mõisa ulatuses korraga. See kõik muutis oluliselt paljude Eesti piirkondade ilmet. Tihtipeale viidi taluhooned külast välja talu ühte krunti mõõdetud põllule. Mõisate kruntimine viidi läbi mõisnike initsiatiivil. 19. saj keskpaigast alates hakati kruntimise ideed intensiivsemalt levitama: räägiti kõikjal, et kruntimine on kasulik talumajanduse edendamise vahend. 1850ndatel algas kruntimine suuremas ulatuses. Põhja-Eestis oli kruntimise
Vabadiku- või popsikohad olid väiksemad. Suuerm talu kasutas palgatööjõudu, põhiliselt aga talupidaja perekonnaliikmete tööjõud. 19. sajandi teise poolel algas talude kruntimine – varem väikeste tükkidena teiste talude maavaldustega segamini olnud maatükid koondati võimalikult terviklikeks, suuremateks maatükkideks, millest põllumaal pidi olema seos taluõuega. Seetõttu viidi osa taluõuesid tihedatest küladest kaugemale, tekkisid tuumikkülad. Saaremaal krunditi mitmes järgus, lapimaad ja ühiskarjamaad kaotati alles 1926. Aasta maakorraldusega. Kruntimine soodustas üleminekut kolmeväljasüsteemilt mitmeväljasüsteemile ja hajutas paljud tihedad külad. Kui suur on adramaa? Adramaa oli algselt (12.–13. sajandil) talu, mille põldu hariti ühe adrarakendiga. 13. sajandi teisel poolel hakati adramaa all mõistma pinnamõõtühikut: adramaa suurust hinnati külvatud vilja pinna järgi. Alates 15. sajandist on kasutatud ka ruutmõõdus
Vabadiku- või popsikohad olid väiksemad. Suuerm talu kasutas palgatööjõudu, põhiliselt aga talupidaja perekonnaliikmete tööjõud. 19. sajandi teise poolel algas talude kruntimine varem väikeste tükkidena teiste talude maavaldustega segamini olnud maatükid koondati võimalikult terviklikeks, suuremateks maatükkideks, millest põllumaal pidi olema seos taluõuega. Seetõttu viidi osa taluõuesid tihedatest küladest kaugemale, tekkisid tuumikkülad. Saaremaal krunditi mitmes järgus, lapimaad ja ühiskarjamaad kaotati alles 1926. Aasta maakorraldusega. Kruntimine soodustas üleminekut kolmeväljasüsteemilt mitmeväljasüsteemile ja hajutas paljud tihedad külad. Sumbküla õued paiknevad korrapäratult kobaras, õuede kõrvalt või vahelt kulges külatänav (Lõuna-Eestis tanum). Suuremate sumbkülade keskel võis olla väljak (külavainu, külaväli), kus võis asuda külakaev ja külakiik. Vainule kogunes harilikult ka külakari karjamaale minekuks
annaabi.ee 
