aastal, Paldiski sadama ehitamine ning Katariina 2-se ringsõit Eesti- ja Liivimaal 1764. aastal. Viimati nimetatud sündmust on peetud oluliseks, kuna arvatakse, et just see andis Katariina 2-le tõuke, et alustada muudatuste läbiviimist. Pärast Uusikaupungi rahu allakirjutamist 1721a. haldusjaotusena Eesti ala jäi jagatuks kahe kubermangu: Eestimaa ja Liivimaa vahel, mis omakorda jagunesid maakondadeks ja omakorda jagunesid kihelkondadeks. Keskvõim kinnitas kroonuametkonna Baltikubermangudes alates 1725a Eestimaal ja 1728a. Liivimaal ukaasidega, mis sätestas kubermangu asutuste ametnike normkooseisud ja nende palgad, kuni asehalduskorra kehtestamiseni 1783a. Provintsiaalvalitsuse eesotsas seisis kindralkuberner, kelle nimetas ametisse monarh ja kes allus vaid monarhile ja senatile. Teistel valitsusinstitutsioonidel ei olnud õigust kuberneridele ettekirjutisi teha. Kindral
Baltikumi valitsemiskorra põhijooned kinnitati 1721 Venemaa ja Rootsi vahelise Uusikaupunki rahuga. Kehtima jäid senised seadused ja maksukorraldus. Eesti ja Liivimaad eraldas Venemaa sisekubermangudest ka valitsev luteri usk, saksakeelne asjaajamine ja tollipiir. Vene keskvõimu kõrgemateks esindajateks said Tlns ja Riias määratud kindralkubernerid. Nendele ametikohtadele said mitte venelased, vaid Vene armees teeninud välismaalased. Kroonuametkonna peamiseks mureks oli kubermangus asuvate sõjaväeosade ülalpidamine ning riigitulude laekumise jälgimine. Kõrgete sõjaväelastena viibisid kindralkubernerid alailma Peterburis ega olnud Baltikumi asjadest kuigivõrd huvitatud. Valitsusohjad jäid enamasti kohaliku aadli hulgast kindralkuberneri abilisteks määratud kahe valitsusnõuniku kätte.
Baltikumi valitsemiskorra põhijooned kinnitati 1721 Venemaa ja Rootsi vahelise Uusikaupunki rahuga. Kehtima jäid senised seadused ja maksukorraldus. Eesti- ja Liivimaad eraldas Venemaa sisekubermangudest ka valitsev luteri usk, saksakeelne asjaajamine ja tollipiir. Vene keskvõimu kõrgemateks esindajateks said Tlns ja Riias määratud kindralkubernerid. Nendele ametikohtadele said mitte venelased, vaid Vene armees teeninud välismaalased. Kroonuametkonna peamiseks mureks oli kubermangus asuvate sõjaväeosade ülalpidamine ning riigitulude laekumise jälgimine. Kõrgete sõjaväelastena viibisid kindralkubernerid alailma Peterburis ega olnud Baltikumi asjadest kuigivõrd huvitatud. Valitsusohjad jäid enamasti kohaliku aadli hulgast kindralkuberneri abilisteks määratud kahe valitsusnõuniku kätte. Aadli omavalitsus teostasid rüütelkonnad, säilitades Rootsi valitsusajal kujunenud organisatsioonilise struktuuri.
teinud karjääri vene armees), ei kehtestatud pearahamaksu ega nekrutikohustust kõik see oli vajalik, kuna Rootsi säilitas lootuse kaotatud alad tagasi saada aastatel 17411744 oli sõda, millega Rootsi kaotas osa oma Soome valdusi aastatel 17881790 oli teine sõda, mis lõppes rahu sõlmimisega ja sõjaeelse olukorra taastamisega Halduskorraldus: säilis rootsiaegne halduskorraldus, st jaotus kaheks kubermanguks, kubermangu eesotsas kindralkuberner; kroonuametkonna peamiseks mureks oli kubermangus asuvate sõjaväeosade ülalpidamine ning riigitulude laekumise jälgimine kindralkuberner asus tavaliselt Peterburis ega olnud Baltikumi asjadest kuigivõrd huvitatud ja kohapeal esindasid teda kaks valitsusnõunikku (saksa keeles Regierungsrat) kohaliku aadli hulgast, ka kiriku üle püüdsid rüütelkonnad oma kontrolli kehtestada, nõutades endile kohad kiriku juhtorganites
annaabi.ee 
