(meioos II). Sarnaselt mitoosile jagatakse meioos neljaks põhifaasiks: 1. Profaas 2. Metafaas 3. Anafaas 4. Telofaas Meioos I ehk reduktsioonjagunemine I Profaas: Kõige pikem faas meioosi jooksul, selles timuvad põhilised iseloomulikud sündmused. Profaas jagatakse veel viieks alafaasiks: - Leptoteen kinnitusdiski abil kinnitub iga krmosoom oma mõlema tsaga tuumamembraani külge. - Sügoteen algab hmoloogsete kromosomide paardumine. Paardunud krmosoomide paare nimetatakse bivalendiks. - Pahhüteen toimub ristsiire, mille käigus toimub homoloogiliste kromosoomide põimumine, mille jooksul nad vahetavad võrdsetes kogustes pärilikkusainet. - Diploteen homoloogid eemalduvad teineteisest, seotuks jäävad vaid sealt, kus toimub ristsiire. Diploteeni staadiumis meis võib peatuda. Algab osaline kromosoomide lahtipakkimine, sünteesitakse RNA-d ja valke.
geene. Alles mitoosi alguses keerduvad kromosoomid sedavõrd kokku, et neid saab mikroskoobis vaadelda. Ühe kromosoomi kromatiidid on omavahel ühendatud tsentromeeri abil. Ühtlasi jagab tsentromeer kromatiidi kaheks osaks. Neid osasid nimetatakse kromosoomi õlgadeks. Ühe kromosoomi õlad ei pruugi olla alati ühepikkused sellest tuleneb ka eri kromosoomide erinev kuju. Rakujagunemisel lahknevad kõigi kromosomide kromatiidid ja moodustavad tütarrakkudesse jäävad ühekromatiidilised kromosoomid. Mitoosile järgnevad interfaasis on nad taas lahtikeerdunud kujul nukleosoomsete fibrillidena. Alles järgmise rakujagunemise eel taastub kromosoomide kahekromatiidilisus. Mitoosi võime jagada tinglikult neljaks osaks: 1) profaas, 2) metafaas, 3) anafaas, 4) telofaas. Profaas kromosoomid keerduvad sedavõrd kokku, et muutuvad mikroskoobis nähtavaks. Rakutuum suureneb ja tuumakesed kaovad
geene. Alles mitoosi alguses keerduvad kromosoomid sedavõrd kokku, et neid saab mikroskoobis vaadelda. Ühe kromosoomi kromatiidid on omavahel ühendatud tsentromeeri abil. Ühtlasi jagab tsentromeer kromatiidi kaheks osaks. Neid osasid nimetatakse kromosoomi õlgadeks. Ühe kromosoomi õlad ei pruugi olla alati ühepikkused sellest tuleneb ka eri kromosoomide erinev kuju. Rakujagunemisel lahknevad kõigi kromosomide kromatiidid ja moodustavad tütarrakkudesse jäävad ühekromatiidilised kromosoomid. Mitoosile järgnevad interfaasis on nad taas lahtikeerdunud kujul nukleosoomsete fibrillidena. Alles järgmise rakujagunemise eel taastub kromosoomide kahekromatiidilisus. Mitoosi võime jagada tinglikult neljaks osaks: 1) profaas, 2) metafaas, 3) anafaas, 4) telofaas. Profaas kromosoomid keerduvad sedavõrd kokku, et muutuvad mikroskoobis nähtavaks
Meioos: Sugurakkude moodustumise käigus toimuv paljunemine, mis algab samuti DNA replikatsiooniga ja kromosoomide kahekordistumisega, kuid milles on kaks järjestikust jagunemist. Seepärast kromosoomide arv väheneb poole võrra. Saame meioosi tulemusena neli haploidset tütarrakku, mis diferentseeruvad siis viljastumisvõimelisteks sugurakkudeks ehk gameetideks. Gameedid ei ole enam geneetiliselt ühesugused,sest ka meioosis võivad esineda mutatsioonid. Toimub ristsiire ja homoloogsete kromosomide sõltumatu jaotumine. Mitoos (keha ehk somaatilised rakud): Esineb nii haploidsetes (1N) kui diploidsetes (2N) keharakkudes. Protsess pidev neli staadiumi. Profaas - Kromosomid tihenevad ja lühenevad, muutuvad valgusmikroskoobis nähtavateks. Tsentrioolid hakkavad liikuma ja tuuma ümbris kaob. Metafaas - Tuumamembraan on kadunud. Duplitseerunud kromosoomid on koos tsentromeerses piirkonnas ja koonduvad raku keskele (ekvatoriaaltasapinnale) ja moodustub mitoosi kääviniidistiku.
vorm (tavaline, 1 pööre 10 aluspaari, olulisim omadus on võime painduda pikki telge kui DNA komplekseerub valkudega (kromatiin)), A vorm (kompaktsem, esineb DNA-RNA interaktsioonide korral, 11 aluspaari), Z vorm (vasakukäeline heeliks, annavad lühikesed ahelad ja alternatiivsed nukleotiidid), Kolmikahelaline struktuur (Hoogstein paardumine on komplementaarne) Bakteritel veelgi enam keerdunud (superspiraalid), seda aitavad teha topoisomeraasid. Telomeersed struktuurid: Lineaarsete kromosomide otstes telomeerid, mille funktsiooniks on lubada replitseerida ka kromosoomide 3' otsi (telomeraas). Samuti kaitsevad sellised struktuurid kromosoomide otsi nukleaasse lagundamise eest. Telomeerid- üksikahelalised DNA 3' otsad, mis koosnevad tuhandetest TTAGGG kordustest. (G rikkad alad);
annaabi.ee 
