seespidiselt haiguse vastu võitlema. Nahk kujutab endast esmast kaitseliini keskkonnafaktorite, sealhulgas UVK kahjustava toime vastu. UVK eest kaitsevad inimest esmajärjekorras naha optilised omadused. Umbes 5% UVK-st reflekteerub nahalt, ülejaanu kandub edasi nahka, kus see hajutatakse või absorbeeritakse. Olulisemad on tagajärjed, mis tekivad energia absorbeerumisel. Molekule, mis valgust absorbeerivad, nimetatakse kromofoorideks. Nad jaotatakse: Organismis olemasolevad e. endogeensed kromofoorid (keratiin, nukleiinhapped, melaniin, hemoglobin, porfüriin, karoteen, lipoproteiidid jt.). Organismi sattunud e. eksogeensed kromofoorid (fotosensibiliseerivad ravimid ja keemilised ühendid). Erinevatel kromofooridel on spetsiifiline absorptsioonispekter, s.t. et erinevad valgustundlikud molekulid absorbeerivad eri lainepikkusi.
mineraalidele iseloomulik kindel väline kuju (nt melahhiit esineb sageli neerukujuliste kobaratena, kips kiuliste kristallide kogumitena jne). Värvus on tunnus, mida esimesena märgatakse, seetõttu on a mineraalide nimetused otseselt või kaudselt seotud nende värvusega. (nt albiit – valge, koloriit – roheline, hematiit – veri). Sageli on üks ja sama mineraal värvunud erinevalt, sõltudes mõne kõrvalise elemendi vähesest lisandist, selliseid värvust andvaid keem.elemente nim. kromofoorideks. Tähtsamateks kromofoorideks on raua rühma elemendid nagu Ti (sinine, punane, tumeroheline), Mn (roosakas, tumepunane, must), Cr (punane, erkroheline, violetne, kollane), Fe (punane, kollaskaspruun, roheline, must), Co (roosa, punane, oliivroheline, sinine, pruun, must, kollane) jt. Kriipsu väruse e. mineraali värvuse üle pulbrina otsustamiseks kasut. mati pinnaga portselanplaati, mille pinnale mineraali jätab kriimustamisel värvilise kriipsu, mis võib kokku langeda mineraali värvusega
elektromagnetkiirgust erinevalt. Registreeritakse optilise tiheduse muutusi, mis toimuvad spektri nähtava valguse või ultraviolettkiirguse (UV-kiirgus) piirkonnas, lainepikkuste 200- 700 nm vahel. Tavaliselt fikseeritakse optilise tiheduse muutus ühel kindlal lainepikkusel. Nähtava valguse ja ultraviolettkiirguse piirkonnas eelavad ained, millede koostises on kaksiksidemeid, eriti hästi aga aromaatseid tsükleid sisaldavaid rühmi. Selliseid rühmi nimetatakse kromofoorideks. Lahuse optiline tihedus A (absorbance) avaldub: kus Io valgusallikast tuleva valguse intensiivsus ning I - lahuse läbinud valguse intensiivsus. Valguse neeldumist kirjeldab Lambert-Beeri seadus: Fluorestsents-spektroskoopia: Fluorestsentsi võib kirjeldada järgmise skeemi abil: Fluorestsents-spektroskoopia on umbes 100 korda tundlikum kui spektrofotomeetria. Looduses on väga vähe piisavalt tugeva fluorestsentsiga ühendeid. Seetõttu kasutatakse
nõuab s-elektronide üleminek. Molekuli võime kiirgust neelata tuleneb summaar- selt kõigist molekulis olevatest sidemetest, kuid kiirguse valikulist neeldumist, s.t teatud lainepikkusega kiirguse eriti intensiivset absorptsiooni, põhjustavad molekuli teatud struktuursete fragmentide, nn kromofooride elektronide üleminekud. Kromofoorideks on süsinikuaatomite vahelised kordsed sidemed (>C=C<; -CC-) ja paljud funktsionaalsed grupid, kus jaotumata elektronpaari omav aatom on seotud naaberaatomiga kordse sidemega (-COOH, >C=O, >C=S, >C=N, -CN). Need ühendid, mis sisaldavad ainult s-elektronide paari poolt moodustatud -sidemeid (alifaatsed alkaanid ja tsükloalkaanid), ei neela kiirgust UV/Vis-spektroskoopias üldkasutatavate seadmete tööpiirkonnas 200800 nm, mistõttu nad sobivad kasutamiseks lahustitena.
annaabi.ee 
