Hele-tume kontrast võimendub alati siis, kui kõrvutada heleduselt erinevaid värve. Värvikaartidelt sobiva värvi otsimisel tasub alati selle efektiga arvestada. Eriti selgelt tuleb heleduse muutus esile juhul, kui me asetame sama värvi kord heledamale, kord tumedamale taustale. Kaks väikese heleduserinevusega värvi võivad aga tugevakontrastilise eraldamise korral näida ühesugused. Kromaatiline-akromaatiline kontrast. Kuigi akromaatilised värvid moodustavad kromaatilistele neutraalse tausta, on need ise väga tundlikud naabervärvide mõju suhtes. Kõige tundlikum on kromaatilise värviga sarnase heledusega hall, mis omandab enda kõrval asetseva värvi vastandvärvi varjundi. Komplementaarkontrast. Komplementaarvärvid tekitavad teineteist vastastikku ja võimendavad teineteist suurima kiirgusjõuni. Kindlas vahekorras kasutatuna loovad ülimalt staatilise mulje. Ühesuguse või väga lähedase heledusega puhaste komplementaarvärvide
helesinine, tumesinine ja lõpuks violett. Iga spektrilõigu lainepikkusele vastab eri värv, mille toon on otseselt seotud spektri elektromagnetlaine pikkusega.Neid on võimalik mõõta ja nende mõõtühik on nanomeeter. Heledus on värvi pinna võime temale langevaid kiiri suunata ja suuremal või vähemal määral peegeldada. Valguse suurema peegelduse korral tajume pinda heledamana, vähem peegelduse korral tumedamana. See omadus on kõigil ühine, nii kromaatilistele kui akromaatilistele värvidele, setõttu saab mistahes pinduheleduselt omavahel võrrelda. Igale kromaatilisele värvusele on võimalik leida võrdse heledusega akromaatiline värvus. Heleduse määramiseks kasutatakse nn. halli skaalat. See koosneb akromaatiliste värvuste näidisest, mis algab sügavmustaga, lähevad järk järgult üle tumehalliks, halliks, helehalliks ja lõpevad peaaegu valgega. Värv muutub tumedaks musta lisamisel. Kui värvitoonile on musta
sitikmust, kristallvalge, kohvi koorega, kakaovärvi, asphalt, roostepruun jne. Värvitooniks nimetatakse värvuse niisugust omadust, mis võimaldab inimsilmal tajuda ja määrata punast,sinist, kollst ja muid spektrivärvusi. Värvi heledus ja tumedus Heledus on värvi pinna võime temale langevaid kiiri suunata ja suuremal või vähemal määral peegeldada. Valguse suurema peegelduse korral tajume pinda heledamana, vähem peegelduse korral tumedamana. See omadus on kõigil ühine, nii kromaatilistele kui akromaatilistele värvidele, setõttu saab mistahes pinduheleduselt omavahel võrrelda. Värv muutub tumedaks musta lisamisel. Kui värvitoonile on musta lisatud liiga palju, siis pole värvitoon enam eristatav. Värvi küllastus Küllastus on nägemistaju omadus, mis võimaldab hinnata akromaatilise värvi osahulka kromaatilises värvis. See väljendub kromaatilise värvi puhtuses ja heledusastmes. Värvitoonide küllastus on erinev
kaugus tekib eredate ja tuhmide toonide kõrvutamisel. Värvi ja mittevärvi kontrast (kromaatiline- akromaatiline kontrast). Neutraalsed must, hall ja valge väärtustavad kõiki värvitoone, suurendavad värvisära. Liiga kirevat värvikooslust aga must ja valge pidurdavad, hoiavad tagasi. Siis toimib osaliselt ka simultaankontrast: valgel taustal näivad pisut tumedamana, tumedal taustal pisut heledamana. Kõige neutraalsema tausta pakub kromaatilistele värvidele keskmine hall, mis toimib üldjuhul eredust vähendava ja pehmendavana. Halli on hea kasutada erksate värvide vahendajana ja sidujana. Must taust võimendab värvide kiirgusjõudu, lastes eriti soojadel värvidel enda kõrval särada. Külmad toonid, mille väljendusjõud avaldub paremini sügavamate varjundite juures, näivad valgel taustal tihedamad ja intensiivsemad. Külma- sooja kontrast aluseks on värvide valik kas soojalt või külmalt poolelt
Iga spektrilõigu lainepikkusele vastab eri värv, mille toon on otseselt seotud spektri elektromagnetlaine pikkusega.Neid on võimalik mõõta ja nende mõõtühik on nanomeeter. Heledus ja tumedus Heledus on värvi pinna võime temale langevaid kiiri suunata ja suuremal või vähemal määral peegeldada. Valguse suurema peegelduse korral tajume pinda heledamana, vähem peegelduse korral tumedamana. See omadus on kõigil ühine, nii kromaatilistele kui akromaatilistele värvidele, setõttu saab mistahes pinduheleduselt omavahel võrrelda. Igale kromaatilisele värvusele on võimalik leida võrdse heledusega akromaatiline värvus. Heleduse määramiseks kasutatakse nn. halli skaalat. See koosneb akromaatiliste värvuste näidisest, mis algab sügavmustaga, lähevad järk järgult üle tumehalliks, halliks, helehalliks ja lõpevad peaaegu valgega. Värv muutub tumedaks musta lisamisel
annaabi.ee 
