Samas on selline asi ka inimloomuses olemas - eksija süüdistab igaüht, ainult mitte iseennast. Teiste arvustamine on mõttetu, sest arvustamine on nagu kirjatuvi, kes pöördub alati koju tagasi. Kui inimene seda mõistab, siis võib ta paljutki saavutada. Siin võib tuua näiteks Abraham Lincolni, keda on peetud kõige täiuslikumaks juhiks. Nooruses oli tal kombeks inimesi teravalt kritiseerida ja seda nii, et tema kirjutised kindlasti ka kritiseeritava kõrvu jõuaks. Kuid ta sai tagasilöögi. Üks tema ohvritest otsis ta üles ja kutsus duellile, kuid õnneks see lõpetati enne kui alatagi jõudis. Lincoln õppis sellest ning kunagi enam ei kirjutanud ta ühtki solvavat kirja. Samuti vältis ta teiste arvustamist ja naeruvääristamist. Lincoln on öelnud: ,,Ära mõista kohut, et sinu üle kohut ei mõistetaks". Tänu sellisele suhtumisele pälvis ta teiste austuse ja lugupidamise ning teda tuletatakse ka tänapäeval
- Eelotsustus, uurimisülesanne, tõdemus - Võib olla kaasas ka nõue vastata uurimisülesandele - Asukoht ei ole määrav, kuid järeldusotsustuses peaks ta asuma 9. Mis on vastuargument? Tooge näiteid argumentidest argumentide vastu. Mõneti erinev on vastuargumendi otstarve. Jutt vastuargumendist tähendab, et sellele eelneb mingi kritiseeritav väide või argument või muu diskursus. Otsustav ehk radikaalne vastuargument on sihitud kritiseeritava väite või diskursuse täielikule ümberlükkamisele ehk kummutamisele. Mõõdukas vastuargument on suunatud kahtluse või küsimuse tekitamisele. Küsimus või kahtluseavaldus iseenesest mõistagi ei ole vastuargumendid: vastuargument – olemaks argument– peab samuti vastama kõigile argumendi tarvilikele tingimustele. Kuid vastuargumendis lisandub tavalisele veenmise otstarbele kritiseerimise otstarve.
Lk 393-394 Hdad siin ja praegu hiskonnakriitika rohkus on iseenesest hea mrk.See nitab,et me hiskond polegi kige hirmsam ja konformistlikum.Viimastel aastatel on sotsiaalsest luulest saanud lausa ks meinistriimne,nii et ostuhulluses inimene pole luules enam suurt haruldasem tegelane kui niteks kildudeks purunenud hing.Jrgen Rooste on eesti hiskonnakriitikutest kige hoogsam,visionrlikum ja sdamlikum.Viimase all mtlen ma teatavat empaatiavimet,mida Roostel nib jaguvat ka kritiseeritava objekti suhtes.Sgisel ilmus Roostel veel ks luulekogu, 21 sajandi armastusluule.Ma ei taha kujunduste eritlemiste peale ruumi raisata,ent siin haakus see teemaga erakordselt hsti ning andis raamatule hoopis uue mtme.Kui Rooste luuletuses asjad ja inimesed ka mdanevad,on ta toon siiksi otsiv ja lootev ning apokalptilusus on neis tekstides pigem naljakas.Traditsiooniliselt ksitletakse tragdiana teoseid,kus suured ja iglased jvad sdi,komdiana aga neid,kus sdlased ikkagi lpuks lunastuse leiavad
levinud ütlusega, et keel on suhtlusvahend; samas viitavad ka nende- samade ütlejate keelealaste otsustuste põhjendamisel kasutatavad argumendid keele pidamisele siiski pigem eesmärgiks kui vahendiks: „sellist sõna ei ole eesti keeles olemas”, „nii ei saa eesti keeles öelda”, „see ei ole korrektne eesti keel” vms. Need ütlused eeldavad, et miski eesti keeleks nimetatav nähtus on esiteks objektiivselt olemas, teiseks ütlejale teada ja kolmandaks kritiseeritava väljendusviisi suhtes primaarne. 3.3 Keele ja kõne seos Keel kui süsteem on olemas enne meid ja selle kohta on võimalik omada teadmisi. Iga pädev emakeelekõneleja ju teab intuitiivselt, millised ütlused on grammatilised ja millised mitte, või millised sõnad on keeles olemas ja millised mitte. Suheldes järgivad inimesed seda süsteemi, st väljenduvad nii, et nende kõne oleks keelega kooskõlas. 3.4 Sõna ja mõtte seos
annaabi.ee 
