Horisontaalide konstrueerimisel on tarvis arvestada: *Plaani või kaardi mõõtkavaga (mida suurem mk. Seda väiksem lõike vahe); *Maastiku reljeefi iseloomu (tasasel maastikul lõikepindade vahe on väiksem mk 1:5000 0,5; 1; 2,5m); *Maastiku reljeefi kujutamise täpus (kui detailselt nõutakse reljeefi kujutamist). Horisontaalide konstrueerimisel kasutatakse täishorisontaale (nt 1,00; 2,00 jne) pideva joonega, poolhorisontaale (0,5; 1,5 jne) 3mm pikkuste kriipsjoontega, vahe 1mm, või ka veerand horisontaale (0,25; 0,75 jne) 1,5mm pikkuste kriipsjoontega. Horisontaalide kõrgus kirjutatakse alati sedasi, et numbrite jalad jääksid languse suunas. Horisontaalide konstrueerimine plaanile Esmalt tuleb valida sobiv horisontaalide lõikevahe, eeldades, et reljeefi punktide plaaniline ja kõrguslik asend on määratud. Seejärel selgitatakse välja maa-ala punktide horisontaalide kõrgused. Selleks on tarvis teada
samakõrgusjoonteks. HORISONTAALIDE LIIGID Horisontaale, mis vastavad reljeefi põhilisele lõikevahele, nimetatakse põhihorisontaalideks. Need joonestatakse kaardile peente pruunide pidevjoontega. Arvestuse lihtsustamiseks tehakse iga viies joon jämedamalt. Lisavormide (tipud, lohud) kujutamiseks, mis ei väljendu täpselt põhihorisontaalidega, kasutatakse poolhorisontaale ja veerandhorisontaale. 1. Poolhorisontaalid asuvad lõikevahe poole peal ja joonestatakse pikkade kriipsjoontega. 2. Veerandhorisontaalid asuvad lõikevahe veerandis ja joonestatakse lühikese kriipsjoonega. Pool ja veerandhorisontaale nimetatakse ka täiend ja abihorisontaalideks. LEPPEMÄRGID Selleks, et eraldada reljeefi kumeraid vorme nõgusatest ja määrata kiiresti kallaku suunda, joonistatakse horisontaalidele ristsuunas nn langekriipsud, mille vaba ots on kalde suunas. Horisontaalidel kasutatakse veel arvnäitajaid ehk
juurde kõrgusarvud. Numbrid kirjutatakse tõusu suunas ja horisontaali katkestuskohta. Horisontaalide kõrgusarvud peavad olema lõikevahe kordsed. Reljeefi kujutamisel peab kogu plaani ulatuses olema kasutatud üks ja sama horisontaalide lõikevahe, kui mõnes plaani osas on vajadus kujutada reljeefi täpsemini, siis on kasutusel poolhorisontaalid ja ka veerandhorisontaalid. Plaani täishorisontaalid joonestatakse välja pideva peene joonega, poolhorisontaalid on 3 mm pikkuste kriipsjoontega (vahe 1 mm) veerandhorisontaalid on 1,5 mm (vahe 1 mm). Horisontaalide konstrueerimiseks plaanil peavad sinna olema kantud kõik mõõdistatud punktid koos nende kõrgustega. 7. Plaani koostamine - koordinaatide võrgu konstrueerimine - mõõdistuskäigu punktide plaanile kandmine koos kõrgustega - situatsiooni ja reljeefi mõõdistuspunktide plaanile kandmine koos kõrgustega - horisontaalide konstrueerimine - plaani vormistamine
korral siin rajastatava(te) objekti(de) mõõtusid ei muudeta (käsk ALIGN täidetakse käsku- dena MOVE ja ROTATE3D). Vastates aga viimasele küsimusele tähe Y sisestamisega, toimub ka rajastatava(te) objekti(de) mõõtude korrigeerimine sel teel, et punkt 3 viiakse täpselt punkti 4 asukohta (käsk ALIGN täidab nüüd lisaks veel käsu SCALE funktsioone). Viimane juht on illustreeritud joonisel 12, kus vasakul on näidatud objektid enne käsu ALIGN täitmist (rajastatav objekt on valitud kriipsjoontega ümbritsetud akna abil), paremal aga pärast käsu ALIGN täitmist. Käsu viimasele küsimusele on siin vastatud tähega Y. Kolme punktipaari sises- tamisel käsus ALIGN toi- mub rajastatava(te) objekti- (de) teisaldamine ja pööra- mine ilma nende mõõtusid muutmata: 1) punkt 1 viiakse punkti 2 asukohta; 2) sirge 13 viiakse sir- gele 24; 3) tasapind 135 viiak- se tasapinnale 246. See juht on illustreeritud
käsu OSNAP-tellimusega TAN. Seejuures tuleb aga arvestada, et algsete ringjoonte valkupunktide asukohad võivad määrata ringjoone vägagi erinevalt: b a c Ringjoon, mis puudutab kolme etteantud ringjoont a, b ja c. Ruuduke – puutuja- ringjoone valikupunkt (need ringjooned on sellel ja järgmistel joonistel näidatud kriipsjoontega, arvuti poolt leitud ringjoon on näidatud pidevjoonega); + – ringjoone keskpunkt. Variant I b a c Puutuja-ringjooned samad, mis eelmisel joonisel, aga valikupunktid teised Variant II Ülesanne II Tihend
Kõik pinnad asuvad üksteisest võrd- joonega. Tippude, lohkude, sadulate sel kaugusel, mida nimetatakse reljeefi jm pinnavormide kujutamiseks, mis ei lõikevaheks. Joonisel esitatud mudelil väljendu täpselt põhihorisontaalidega, on lõikevahe 1 m. Igal pinnal on seega kasutatakse täiend- ehk poolhorison- teatud kõrgus nullnivoost: H1 = 0 m, taale. Täiendhorisontaalid joonista- H2 = 1 m, H3 = 2 m. takse kriipsjoontega. Mudeli pinna ja lõikepindade lõiku- Kumerate pinnavormide (mäe, seljan- mispunktid moodustavad suletud diku) eraldamiseks nõgusatest (häilist, kõverjooned, mis ühendavad ühel nõost, orust) ning kallaku suuna kii- kõrgusel asuvad mudeli punktid: kõ- reks määramiseks joonistatakse hori- ver tasapinnas 0 ühendab punktid, sontaalidele ristsuunas nn langukriip- mille kõrgus on 0 m; kõver tasapin- sud, mille vaba ots on kalde poole
annaabi.ee 
