Tihti peale raamatu lugemist tahame näha ka sama sisulist filmi kuna tänu viimasele saame tegelastele näod ja sündmustele rohkem emotsioone. Teose "Mäeküla piimamees" näitel saan öelda, et kui raamatut lugedes tekkis karaktritest kindel ettekujutus, siis pärast filmi vaatamist oli see muutunud. Raamatus kujutati Mari kui koledat naist, kellel olid hõredad hambad ja lõualott, filmis oli ta noor ja ilus naine.Vastupidiselt Marile muutus minu arvamus Kremerist hoopis positiivsest negatiivseks.Eduard Vilde kirjutatud teoses ei suutnud ta jätte mulle halba muljet, kuid ekraanilt vaatades tundus ta tõeliselt pervertne ja vastik. See näitab kui suur roll võib pildil olla. Linateos annab tegelastele kindlad näojooned ja iseloomu omadused, mida võibolla kirjanik pole suutnud nii hästi raamatus kirjeldada. Olukord võib olla ka vastupidi, et peale huvitava filmi vaatamist tekib huvi lugeda raamatut. Nii
lapsi.hoiavad kodu korras ja käivad lisaks veel töölgi. Pisut tasandunud on tänapäeval piir meeste ja naiste rollide osas. Alati ei pruugi just mees perepea olla ja veel vähem peavad naised meestele kõiges kuuletuma. See probleem on tänapäeval vaid traditsioonides kergelt kinni ega ole sugugi nii karm ja piiritletud nagu 19. sajandil. Tugevalt sarnanevad ka tolle aja ja tänapäeva moraaliprobleemid. Inimesed külas rääkisid taga ja levitasid kuulujutte Prillupi perest ning Kremerist. Polnud ju ometi moraalne, et Mari Kremerile armukeseks oli. Tulenevalt sellest põgeneski ju Mari koos lastega linna, ta proovis päästa ennast ja lapsi nendest kuulujuttudest, mida põhjustas moraalireeglite rikkumine. Ka tänapäeval vaadatakse sellistele naistele pigem viltu, kui jätta kõrvale erandid. Nagu selgub, ei erine ,,Mäeküla piimamehes" kirjeldatud probleemid palju nüüdisaja probleemidest. Põhijooned on vaatamata aja möödumisele samaks jäänud.
eest ostuseid langetati. Kuid kui ta pidi Prillupiga abielluma, siis tegi ta seda ikkagi oma soovist laste eest hoolitseda. Tal oli ka võimalus keelduda, aga ta ei teinud seda. Sellises olukorras tegi Mari vägagi mõistliku ja õilsa otsuse. Mari oli alati oma ütlustes kindlasõnaline. Ta teadis, millisesse ühiskonnakihti ta kuulus ja teadvustas väga hästi endale seda. Kuid ta ei hakanud ka ennast alandama või madalamaks pidama Kremerist. Võib isegi öelda, et ta käitus Kremeriga ülbelt ja vastuoluliselt tolleaegsele naise käitumisele. Mari käitumist Kremeriga võib mitmeti mõista. Ta võiski soovida teha ennast Kremerile salapäralikumaks ja kättesaamatumaks, nagu öeldakse ,,keelatud vili on kõige magusam", kuid ta võis ka tõesti soovida, et Kremer teda ei tahaks, sest Mari oli teadlik sellest, et mõisnikud kasutasid julmalt talutüdrukuid ära ning see tõttu ei tahtnud ta mõisnikuhärra ohvriks sattuda.
Ajapikku tekkis Krameril tahtmine Mariga magada, kuid polnud oma häbeliku iseloomu tõttu veel kunagi talle ettepanekut teinud. Aga nüüd, kui talle Mari meeldima hakkas, siis soovis ta seda siiski teha. Ta leppis juba Mari mehega kokku, kuid Mari ei nõustunud sellega. Selline käitumine tundus esmapilgul arusaamatuna, sest tegelikult Kremer Marile meeldis. Raamatu lõpu osas võib Mari tegudes näha üha enam kiusu. Mulle tundus, et ta tüdines lõpuks ka Kremerist ära, kuid siiski ei lakanud temaga kohtamast. Minu meelest oli Mari põhimotiiviks meestele vastu hakkmine ja näitamine, et ka naistel on õigused ja arvamused. Seda tegi ta muidugi enda moodi.
Mäeküla piimamees Suureks kasvades ehk täiskasvanuks saades otsib iga inimene endale kaaslast, kellega kogu oma ülejäänud elu elada ja oma muresid-rõõme jagada. Sellest kujunebki välja abielu. Kuigi tänapäeva abielu ja inimeste kooselu on oma ilmet veidi muutnud, siis on põhimõte siiski samaks jäänud. Minu arvamus on abielust on mitmetahuline ent kui mõelda loo peale Marist, Prillupist ja Kremerist, siis on kohe näha, mis selles loos kõik valesti tehti. Prillupi naine suri. Tol ajal oli kombeks võtta endale uus naine, kui eelmine suri, sest elu oli raske, oli vaja teha tööd, lapsi kasvatada ja majapidamist korras hoida. Nimekiri võiks veel edasigi minna. Mida tegi selles olukorras härra Prillup? Ta käis kosjas oma naise nooremal õel. Loomulikult on see veider, sest kes siis põhimõtteliselt oma sugulast naiseks võtaks? Kõik ju teavad, et ega sugulastega
jooksid naise juurde lapsed, kes teda Mariks hüüdsid. Kremerile jäi Mari pähe kummitama ning ta tahtis igal juhul teada saada, kes see naine on. Paar päeva hiljem teatati Kremerile, et tavaline aknapesija on haigeks jäänud, ning tänasest on neil uus Mari. Kremerile hakkab Mari rohkem huvi pakkuma (muutub justkui kinnisideeks), ning ta otsustab Tõnu Prillupiga lepingu teha, kuna naise ülelöömine käiks talle au pihta. Tõnu saab piimamehe lepingu ning talu. Alguses Mari ei taha Kremerist midagi kuulda, kuid Tõnu ei jäta oma jonni. Lõpuks Mari nõustub ja hakkab Kremeri armukeseks. Varsti muutub aga Tõnu armukadedaks ning ta näeb Mari kui naist, mille peale ta Mari tagasi tahab saada. Alles siis sai Tõnu aru, millega ta hakkama oli saanud. Samal ajal põrus Tõnu piimamehena ning ta hakkas viina jooma. Kord jäi Tõnu hobuse vankril magama, ning ta külmus surnuks. Pärast Tõnu surma hakkavad Maril kosilased
Mari ei suutnud mõista, et vahest on parem ka järele anda. Samas on tema iseloom siiski hea. Näiteks, kui Prillup käskis tal koi ära tappa, hakkas ta seda hoopis paberilehega akknast välja ajama öeldes: "Kuidas ma söendan - tema nii pisike, mina nii suur." Kuid mehed olid suuremad kui tema, seetõttu ei tundunud neile vastu hakkamine Mari meelest ebeõiglasena. Raamatu lõpu osas võib Mari tegudes näha üha enam kiusu. Mulle tundus, et ta tüdines lõpuks ka Kremerist ära, kuid siiski ei lakanud teda kohtamast. Tema põhi-motiiviks kujunes meestele vastu hakkmine ja nendele mitmesaja-aasta pikkuse naiste orjastamise eest kätte maksmine. Selles mõtes läks Mari oma ideedega liiga kaugele. Minu arust kohtles ta lõpuks mehi liiga julmalt, kuigi tal selleks enamasti täielik õigus oli. Kui tõmmata paralleele tänapäevaga, siis on ka feministide võitlus mõnes kohas juba enam
Mari ei suutnud mõista, et vahest on parem ka järele anda. Samas on tema iseloom siiski hea. Näiteks, kui Prillup käskis tal koi ära tappa, hakkas ta seda hoopis paberilehega akknast välja ajama öeldes: "Kuidas ma söendan - tema nii pisike, mina nii suur." Kuid mehed olid suuremad kui tema, seetõttu ei tundunud neile vastu hakkamine Mari meelest ebeõiglasena. Raamatu lõpu osas võib Mari tegudes näha üha enam kiusu. Mulle tundus, et ta tüdines lõpuks ka Kremerist ära, kuid siiski ei lakanud teda kohtamast. Tema põhi-motiiviks kujunes meestele vastu hakkmine ja nendele mitmesaja-aasta pikkuse naiste orjastamise eest kätte maksmine. Selles mõtes läks Mari oma ideedega liiga kaugele. Minu arust kohtles ta lõpuks mehi liiga julmalt, kuigi tal selleks enamasti täielik õigus oli. Kui tõmmata paralleele tänapäevaga, siis on ka feministide võitlus mõnes kohas juba enam
annaabi.ee 
