Poliitikute edu sõltus oluliselt selles kuidas nad suutsid vastaste seisukohti kummutada ja veenda teisi oamenda seisukohtade õigsuses - see tagas edu rahvakoosolekul, senatis ja kohtus. Iga roomlane, kes tahtis teha poliitilist karjääri, pidi kõnekunsti tundma. Vabariigi perioodil püüdsid üldharidusliku ettevalmistuse saanud noored roomlased õppida kõnekunsti tuntumate riigimeeste või advokaatide juures, jälgides või jäljendades nende esinemisi. Viimast lihvi saadi kas Rooma kreekakeelsetes retoorikakoolides või siis Ateena, Rhodose, Efeose, Pergamoni või Aleksandria vastavates õppeasutustes kuulsaimate kõnemeeste juures. Esimesed ladinakeelsed retoorikakoolid loodi Roomas 2. sajandil eKr. Vabariigi viimastel aastakümnetel elab Rooma kõnekunst üle oma kõrgperioodi, mil sõnakunstist sai poliitilise võitluse vahend. Keisririigi aegu mandub kõnekunst ilutsevate ülistuskõnede pidamiseks. On iseloomulik, et silmapaistvad Rooma oraatorid olid ühtlasi ka poliitikategelased
R. Brockmann valdava osa oma juhuluulest mitmete autorite koondkogumikes, dedikatsioonid adressaatteoste järel. Alles hilisemal Kadrina (St. Katharinen) perioodil ilmus R. Brockmannil 4 iseseisvat õnnitlustrükist. R. Brockmanni ilmalikus juhuluules on esindatud nii ladina (24 luuletust) ja kreeka keel (üllatavalt vähe gretsistikaprofessori kohta, vaid 4 luuletust) kui ka vastavalt kõige aktuaalsematele kirjanduspüüdlustele saksa keel (33 luuletust). Luulevormidest on ladina- ja kreekakeelsetes luuletustes kasutust leidnud eleegia, epigramm, paroodia ja anakreontiline luuletus; saksakeelses luules sonett, aleksandriin, mitmed trohheilised ja jambilised värsivormid. R. Brockmanni eestikeelne juhuluule R. Brockmanni eripäraks teiste gümnaasiumiprofessorite seas on eesti keele võimaluste järeleproovimine õpetatud luules. Senini oli eesti keelt kasutatud vaid religioossete tekstide vahendamiseks, sellest tulenevalt ei olnud R
meisterlikkust. Roomas peeti kõrgema hariduse kõige tähtsamaks koostiosaks retoorikat. See tagas edu rahvakoosolekul , senatis ja kohtus. Iga roomlane, kes tahtis teha poliitilist karjääri, pidi valdama kõnekunsti. Vabariigi ajal püüdsid saanud noored roomlased õppida kõnekunsti tuntumate riigimeeste või advokaatide juures, jälgides või jäljendades nende esinemisi. Viimast lihvi saadi kas Rooma kreekakeelsetes retoorikakoolides või siis Ateena, Rhodose, Efesose, Pergamoni või Aleksandra vastavates õppeasutustes. Esimesed ladinakeelsed retoorikakoolid loodi Roomas 2.saj eKr. Vabariigi viimastel aastakümnetel elas Rooma kõnekunst üle oma kõrgeperioodi, mil sõnakunstist sai poliitilise võitluse vahend. Keisririigi aegu mandus künekunst ilutsevate ülistuskõnede pidamiseks. On iseloomulik, et silmapaistvad Rooma oraatorid
kõnekunsti tundma. (Aava 2003: 21) Poliitiline struktuur Vana-Rooma nõudis arendada praktilist ilukõne peamiselt oma poliitilist vormi. Oraatorlikud oskused on mänginud olulist rolli ideid edasiminekus senati arutelu ajal. (Udalõh 2010: 73-74) Vabariigi perioodil püüdsid üldharidusliku ettevalmistuse saanud noored roomlased õppida kõnekunsti tuntumate riigimeeste või advokaatide juures, jälgides või jäljendades nende esinemisi. Viimast lihvi saadi kas Rooma kreekakeelsetes retoorikakoolides või siis Ateena, Rhodose, Efeose, Pergamoni või Aleksandria vastavates õppeasutustes. Esimesed ladinakeelsed retoorikakoolid loodi Roomas 2. sajandil eKr. (Aava 2003: 21) Vabariigi viimastel aastakümnetel elab Rooma kõnekunst üle oma kõrgperioodi, mil sõnakunstist sai poliitilise võitluse vahend. Keisririigi aegu mandub kõnekunst ilutsevate ülistuskõnede pidamiseks. On iseloomulik, et silmapaistvad Rooma oraatorid olid ühtlasi ka poliitikategelased.
annaabi.ee 
