jooma (vihma käest räästa alla?), toatüdruk Luise, kes on ,,kõige kaunimalt riietatud kogu külas", siis tuleb mõisapreili ja mäng on läbi. Hea, et veel pärast lehes ei näägutata, naised kiriku juures kindlasti klatsisid. Liina käib vähemalt lohutuseks libahunti jooksmas ja võõra vara võtmine (kui oled kogemata mõnest enda asjast ilma jäänud) kergendab kõigil hinge ja kosutab südant. ,,Meie juures muutuvad kõik krattideks" kurdab kupja-Hans. Aasta 1880? Aasta 2013? Ja jalad saavad jälle märjaks... Rehepapp on muhe mees. On eesti muinasjuttude püsitegelane, midagi nagu vanaks jäänud Kaval-Antsu taolist, kes tuleb igast olukorrast välja. Vanapaganal tõmbas naha üle kõrvade ja Katkugi kupatas ahju. Heas mõttes tüüpiline eesti mees, selline, kes jääb iga korra ajal ellu, tegemata siiski suuri sigadusi. Kaine talupojatarkus ja praktiline meel. Isegi
piiranud oli, sööb siis mõisas veel seepi ja jääb viimaks magama. Talurahvas on Kivirähnu kujutluses ahne, riukalik ja pragmaatiline, varastab nii mõisa kui üksteise järelt. Kirikus käiakse vaid selleks, et suus ära tuua armulaualeiba, millega jahimehe püss alati märki tabab. Muna Ott tuleb Vanapagana teenistusest ja plaanib ennast tööle pakkuda kirikuõpetaja juurde - teenistus on teenistus. Hans kurdab lumemehele: "Meie juures muutuvad kõik krattideks." Ka elutark Rehepapp peab rüütlikombeid ja -aateid lolluseks ning seletab oma kratile, kes süüdistab teda varastamises: "Meil pole, millega maksta. On vaid seesama, kokku näpatu. Ja siis veel elu - mis kõlgub niigi pidevalt ämblikuniidi otsas. Mets on täis tonte ja hunte, tõved luuravad põõsastes, katk võib iga hetk sisse astuda, mõis kamandab oma tahtmist mööda. Meie elu on samuti varastatud, ja iga päev peame seda igasugu vigurite ja trikkide abil uuesti
magama. Talurahvas on Kiviräha kujutluses ahne, riukalik ja pragmaatiline, varastab nii mõisa kui üksteise järelt. Kirikus käiakse vaid selleks, et suus ära tuua armulaualeiba, millega jahimehe püss alati märki tabab. Muna Ott tuleb Vanapagana teenistusest ja plaanib ennast tööle pakkuda kirikuõpetaja juurde – teenistus on teenistus. Hans kurdab lumemehele: "Meie juures muutuvad kõik krattideks." Ka elutark Rehepapp peab rüütlikombeid ja -aateid lolluseks ning seletab oma kratile, kes süüdistab teda varastamises: "Meil pole, millega maksta. On vaid seesama, kokku näpatu. Ja siis veel elu, mis kõlgub niigi pidevalt ämblikuniidi otsas. Mets on täis tonte ja hunte, tõved luuravad põõsastes, katk võib iga hetk sisse astuda, mõis kamandab oma tahtmist mööda. Meie elu on samuti varastatud, ja iga päev
Rehepapp (Kaval-Ants) rahvaluules kaval ja naljamees, siin praktiline ja tark/kaval mees, kes ei tee suuremaid sigadusi ja tõmbab Vanapaganal (kergeusklik,veidi laisk ja kardab hunte ehk Püha Jüri kutsikaid) pidevalt nahka üle kõrvade. Libahunt Räägu Liina määris end nõiutud võidega ja käis libahunti jooksmas, Kiltri Lembit moondus tuulispasaks, lõhkus Reinu elamist ja kaotas elu, kuna ta keha ilma hingeta leiti metsa alt kätte. Loomulikult käisid kõik krattideks ja Rehepapp sõi kunagi isegi haldjakõrvad ära, osates seejärel mõnda aega linnu- ja loomakeelt. Koera Kaarlit vaevas halltõbi ehk luupainaja, keda kujutati rahvausundites tavaliselt kas ilusa neiu või halli vanamehena, tema hüüdmisele ei tohtinud vastata ja tema eest pidi end ära peitma. Katk võis võtta ükskõik kelle kuju, tuli õhtul ja päeval puges peitu. Teda võis üle kavaldada, millega rehepapp ka hakkama sai
viimaks magama. Talurahvas on Kivirähni kujutluses ahne, riukalik ja pragmaatiline, varastab nii mõisa kui üksteise järelt. Kirikus käiakse vaid selleks, et suus ära tuua armulaualeiba, millega jahimehe püss alati märki tabab. Muna Ott tuleb Vanapagana teenistusest ja plaanib ennast tööle pakkuda kirikuõpetaja juurde - teenistus on teenistus. Hans kurdab lumemehele: "Meie juures muutuvad kõik krattideks." Ka elutark Rehepapp peab rüütlikombeid ja -aateid lolluseks ning seletab oma kratile, kes süüdistab teda varastamises: "Meil pole, millega maksta. On vaid seesama, kokku näpatu. Ja siis veel elu - mis kõlgub niigi pidevalt ämblikuniidi otsas. Mets on täis tonte ja hunte, tõved luuravad põõsastes, katk võib iga hetk sisse astuda, mõis kamandab oma tahtmist mööda. Meie elu on samuti varastatud, ja iga päev peame seda igasugu vigurite ja trikkide abil
Vaidleb vastu, kuid ta isa ei tee nendest vastuväidetest väljagi. Liina vôtab kasuka ja läheb nôia juurde, kust tahab armurohtu saada, kuid nôid ei oska teda aidata. 21. november - Aida Oskar kuuleb ühel hommikul, et Sorgu Mai (vanatüdruk, kes ammu metsas kadunuks jäi ja nüüd kodukäija on) kolistab metsas rahaga ja ta otsustab seda otsima minna ning sammub järjest sügavamale metsa. Samal ajal räägib Hans oma lumememmega ja ütleb talle, et siin maal muutuvad kôik krattideks. Kui ôhtu kätte jôuab ja Oskar koju pole jôudnud, läheb ta naine teda otsima. Metsas näeb ta külmkinga (koeralihast tehtud kolli, kes sööb inimeseliha). See tahab tema sündimata last ära süüa ja lubab rääkida, kus Oskar on, kui naine annab talle selle, mida ta rinna all kannab. Naine nôustub, nad leiavad Oskari üles ja viivad koju ning naine annab külmkingale hoopis oma pôlle, jättes külmkinga kurjalt karjuma. 22
Vaidleb vastu, kuid ta isa ei tee nendest vastuväidetest väljagi. Liina vôtab kasuka ja läheb nôia juurde, kust tahab armurohtu saada, kuid nôid ei oska teda aidata. 21. november - Aida Oskar kuuleb ühel hommikul, et Sorgu Mai (vanatüdruk, kes ammu metsas kadunuks jäi ja nüüd kodukäija on) kolistab metsas rahaga ja ta otsustab seda otsima minna ning sammub järjest sügavamale metsa. Samal ajal räägib Hans oma lumememmega ja ütleb talle, et siin maal muutuvad kôik krattideks. Kui ôhtu kätte jôuab ja Oskar koju pole jôudnud, läheb ta naine teda otsima. Metsas näeb ta külmkinga (koeralihast tehtud kolli, kes sööb inimeseliha). See tahab tema sündimata last ära süüa ja lubab rääkida, kus Oskar on, kui naine annab talle selle, mida ta rinna all kannab. Naine nôustub, nad leiavad Oskari üles ja viivad koju ning naine annab külmkingale hoopis oma pôlle, jättes külmkinga kurjalt karjuma. 22
annaabi.ee 
