kirikus käisid. Selajal, kui preester ütles, et Jumal on siit maailmast ära kutsunud Aadussaarte kolme ja poole aastase poja, siis Miina minestas. Teda püüdsid kinni kaks tugevat kätt ja viisid kirikust välja. Ema oli hirmul, kuid ta ei pääsenud tütrele lähedale, sest kirik oli inimesi täis. Kui Miina jälle silmad avas, siis ta kohkus nähes noormeest, kes teda aitas. Kui Miina hakkas püsti tulema, siis noormees võttis tal ümbert kinni ja suudles teda. Seepeale Miina oli krapsti jalul. Miina oli pahane selle noormehe peale, et ta teda suudles ja veel peale kauba nimetanud seda suudlust palgaks tema aitamise eest. Kuid poiss ütles, et ta teda ära ei unusta kunagi. Siis ilmus ema rahvaseast välja ja Miina jooksis kähku talle vastu, veel kiirelt noormehele tänusõnad ütles. Pärast seda ei näinud Miina ega ka teised seda noormeest enam seal. Pärast seda juhtumit ei saanud Miina seda noormeest mõtteist ära ja ta nägi noormehe kuju alati endaga
Murul mängib väike miisu. See on lasteaia kiisu. Võta tass ja kalla piima, Mine talle juua viima. Kevad palju lilli tõi, Nendest pärga teha võib. Sulle punun pärja pähe, Sina ringist välja lähed. Pall veeres üle tee Kelle kirju pall on see? Kaeme iga põõsa alla, Kus me pall võiks peidus olla? Kes meist läheb kõige ees, See peab käima ringi sees. Hiirepoeg on pesast väljas, Otsib toitu, ta on näljas, Aga kiisu kõnnib aias, Kass on hiirte peale maias! Hüppab krapsti, teeb karnapsti, püüab saaki rohu seest. Hiirepoju jookse koju, Karga ära kassi eest! Vinta vänta virrdi, Timpa-tampa tirrdi. Nip nap null, Sina oled kull! Kukk see istus õunapuul, Uhked laulud olid suul. Õun siis kukkus talle pähe, Sina mängust välja lähed! Ütle, kus on sinu maja, Tänav, number kõik mis vaja! Kui sa seda veel ei tea, Küsi emalt ole hea! ... LÕBUSAID MÄNGE HIIRED SAHVRIS. Väljak jagada nööri abil kaheks
Kubjas katsus haleda näoga oma kätkenud kuuehõlma ja vingus: «Tarapitale oleks tõesti taplemist vaja (tema altkulmu koera poole luuriv pilk ütles: «Küll ma su kaela murraksin, hundi-sööt!»), näe nüüd, mis ta tegi! Hõlm puru! Kanz fei jereisst! Miks noorhärrad ei keelanud, ta oleks 22 mu püksid peaaegu lõhki kiskunud, kanz fi heine alte Sack! Häh tu teivel! Häh tu-u teivel!» «Oh, Tarapita, kuldne Tarapita!» karjus Oodo naeru vahel. «Omaenese ristiisa hõlma krapsti kinni -- ha-ha-haa . . . häh tu teivel, häh tu teivel!» Jaanus silmitses seda meest, keda ta esimest korda nägi, ja tundis, et äkiline arusaamatu viha ta südant täitis. Talle tundus, nagu peaks ta käega selle inimese rinnust kinni hakkama ja talle «lurjus» näkku hüüdma. Kuid ka kubjas luuras altkulmu tema poole, ja kui nad läbi aiavärava hoovi astusid, küsis ta tasakesi Oodolt: «Kes see junkur on?» «Jah, kes ta on
Mitu kihelkonda tahtsid teist saada, aga saksad olnud igal pool vastu. Kui siis vana Mauruse hing karanud täis ja ta öelnud: ,,Ma tahan teile näidata, kuis kirikusaksa valitakse". Ajand teine mehed ja naised, terve kihelkonna, lapsed ka, kunskoppi kõrtsi kokku, lasnud neile sääl hääd ja paremat anda ning, kui kõigil olnd juba hea tuju, ilmund ta ise, kirikuõpetaja mantel seljas, lõpuksed lõua all, sametist müts pääs, karand kips-kops pikale pingile, sealt krapsti suurele lauale ja hakand ütlema: ,,Mehed-vennad, naised-õed, kus on siis õigus, kui mina tahan ja kui teie tahate, et meid paari pandaks, nagu peig ja mõrsja. Sest mina olen teie peig Issanda ees ja teie olete minu hinge mõrsja nüüd ja igavesti, nagu on seda seletand oma sõnas Õnnistegija ja meie eest surnud ristisambas. Sellepärast siis, oh kallid hinged Issandas ja armsad eesti vennad ning õed, lähme ära sest roojasest paigast üles
annaabi.ee 
