Kui Riinu ja Miina kodupoole kõndisid olid neil mõlemal südamed raskemad kui sinna minnes. Lihavõttepühadepaiku oli see, kui Hinn pead hakkas tasapisi püsti tõstma, muidu käis alati pea norgus. Riinu kannatas ära selle, ega öelnud midagi, kui Hinn vastuhakkas või liialt suud pruukis. Miina samas naeris Hinnu välja, kui too paariminemisest rääkis. Hinn hakkas üha enam kosjajutuga peale käima. Hinn astus uksest välja ja läks Riinu juurde,kes istus kraavikaldal kivil. Hinn küsis, et mis edasi saab, et on juba kaua aega sellest, kui nad rääkisid. Ja ta ütles, et kui Miina ei taha teda, siis Riinu maksku võlg ära ja Hinn läheks kasvõi homne päeva minema sealt. Riinu ütles, et aegamööda käivad asjad. Siis Hinn vihastas, sest tema meelest oli ta juba kaua aega kannatanud ja Miinat oodanud. Hinn ütles, et ta ostaks tagakiriku veski ära, kui Riinu ta võla ära maksaks. Et ta võib naise mujalt ka leida, ja et nemad siis otsigu
Teisel korral tammi lõhkudes jäi Mart Pearule vahele. Paeru hakkas poissi taga ajama, kuid see oli soisel maal jooksmises osavam, samuti oli tal abiks koer, kes naabrit jalast pures. Pearul ei jäänud muud üle kui hakata tammi parandama ja seda valvata. Mardi õnnestus veel kolmandat kordagi tamm ära lõhkuda, kuid nii,et Pearu seda tähele ei pannud. XV Pearu harjutas laskmist. Järgmine kord, kui Mart, keda nüüd Matuks kutsuti, oma koera Valtuga karja läks, oli naaber taas kraavikaldal. Algas tagaajamine, mille käigus Pearu koera maha lasi. Mõlemad olid juhtunust sokis. Peale toibumist jooksis poiss kohe Andresele juhtunust rääkima. Koos tuldigi sündmuspaigale, kuid koera enam polnud. Pearu oli laiba oma maale vedanud ning valetas nüüd, et koer oli tema maa peal tedre poegi püüdnud ning tallegi kallale läinud. Juhtunu tõttu käisid naabrid ka esimest korda kohut. Paraku ei õnnestunud tõde austaval Andresel võita
kõikide poolt austatud ja armastatud. Robert-Houdini kodu oli tõeline imede maailm, varustatud liikuvate seinte, vajuvate põrandate, salauste, automaatide ja imeliste elektriaparaatidega. ,,Vaevalt jõudis külastaja vajutada nupule sissekäigu juures, kui majas helises peremehe enese leiutatud kell, väravad avanesid ja nende kohal süttis tulekiri ,,Tere tulemast!" Aias nägi külaline mitmesuguseid automaate. Tarvitses tal vaid kraavikaldal toolile istuda, kui tool külalise ettevaatlikult teisele kaldale kandis..."18 Selles majas kirjutas Robert-Houdin oma memuaarid, mälestused ning mõningad raamatud illusionismi ajaloost. Robert-Houdin suri oma imesid täis kodus 1. juunil 1871. aastal. 18 Vadimov & Trivas (1971:99) 30 3. ROBERT-HOUDINI TÄHTSUS 3.1
mis hakkavad käe külge ja rebenevad okstelt. Millegi pärast on nii hea kiskuda puilt ja põõsastelt nende elumahlaseid udemeid ja tunda, kuis nad elumahlastavad su käegi, kui surud nätsked lehed peos ühiseks hulgaks -- õrnroheliseks palliks, millega hakka kas või mängima, nagu oleks ilm täis rohelist rudisevat sula lund. Nõnda huupi minnes jõuab ta uuesti rajale ja näeb seal natukese maa peal Pearut seismas kraavikaldal. Indrek mõtleb esiti üle kraavi hüpata ja otseteed edasi minna, nagu ei paneks ta naabermeest tähelegi, aga siis hüüab ta äkki, endalegi nagu ootamata: ,,Tere ka, teispere isa!" Pearu pöördub tema poole ja Indrek näeb, et tema vanas ja murelikus näos -- jah, täna näeb Indrek, et ka Pearu nägu on vana ja murelik, sootuks vana ümbritseva rohelisuse kõrval -- et tema näos ilmneb naeratus ja nagu tänulik mahedus. Silmist on ajuti välkuv valge täiesti
annaabi.ee 
