Wire, tagumises reas trummar Sean Moore ning noor asenduskitarrist-laulja Wayne Murray. Publik oli kuidagi uimane ja bänd sai kahjuks sellest ka aru, suutmata ise elavneda. Esimeseks muidugi 20-aastane esihitt ,,Motorcycle Emptyness", sinna otsa uusim ,,Your Love Alone Is Not Enough". Bänd justkui pressis end läbi lugude, tundmata neist rõõmu. Publik muutus nii tuimaks, et lõpuks James Dean kraaksatas: ,,Kui te elavamaks ei muutu, lõpetame mängimise!" See isegi natuke aitas. Mõlemat poolt. Igatahes oli kontsert kohe nauditavam. Algul mängis bänd ,,The Everlasting", ,,It's not War, Just The End Of Love", ,,Everything Must Go", siis lõpuks vahetas MSP aga käigu palju ,,mehisemaks". ,,Found That Soul" tõi kohe teise hoo, asi läks nagu kohe käima. ,,Suicide Is Painless" näitas, et JDB hääl on endiselt tippvormis, lauldes eriti kõrgeid noote mehe kohta.
Tuli järgmisel päeval enesel seletama minna. ,,Ma käisin eile teie ekstsellentsi tülitamas," pomises ta, kui kindral oma küsivad silmad tema poole tõstis, ,,mitte sellepärast, et pilgata, nagu te suvatsesite öelda. Ma vabandasin sellepärast, et piserdasin teid aevastades.. aga pilgata ma ei mõelnudki. Kas mina söandaksin pilgata? Kui meie hakkaksime pilkama, siis poleks ju kõrgete isikute vastu iial mingit austust...siis poleks..." ,,Käi välja!!" kraaksatas äkki kindral, kes oli läinud siniseks ja vabises. ,,Kuidas?" küsis Tservjakov sosinal, uimasena hirmust. ,,Käi välja!" kordas kindral, trampides jalgadega. Miski rebenes Tservjakovi kõhus. Midagi nägemata, midagi kuulmata taganes ta ukseni, astus tänavale ja tuikus minema...Masinlikult koju jõudnud, heitis ta mundrit seljast võtmata diivanile ja ...suri.
Keskele astumine tähendas emba-kumba kas avalikku häbistust või erakordset austust. Ringi keskele kutsumisega oli sageli ära märgitud juhtkajakate enamiku teeneid. Muidugi - oletas ta - oli HOMMIKUEINE PARV märganud tema LÄBIMURRET. Ent ma ei soovi mingit au ega taha ma ka juhtlinnuks saada. Tahaksin vaid jagada oma avasusi, näidata kätte uusi horisonte, mis võiksid avarduda meie kõigi ees. Ta nihkus ringi sisse. "Jonarthan Livingston Merikajakas!" kraaksatas NOSPEL. "Astu päris keskele, häbipaika, oma kaaskajakate palge ette!" Talle tundus, nagu oleks ta aeruga pähe saa-nud. Põlvist käis läbi nõksatus, suled vajusid longu, kõrvus tuikas. Häbiposti? Võimatu! Nüüd, pärast LÄBIMURRET!? Siis ei saanud nad must üldse aru! Neil pole õigus, nad eksivad! "... tema hulljulge vastutustundetuse eest," tänitas tähtis hääl, ,, ... meie usina kajakatõu üllaste traditsioonide kahtluse alla panemise eest
Kodus rääkis Tservjakov juhtunust naisele ja to soovitas uuesti vabandama minna, et võib olla endast halva mulje jätnud ning läks järgmisel päeval kindrali kantseleisse end veel kord vabandama. Kindral, kes asja juba unustanud oli, ärritus silmnähtavalt. Tservjakov kavatses õhtul Bezzalovile vabanduskirja kirjutada, kuid pidas siiski õigemaks järgmisel päeval veel ise vabandama minna. Kui kindral jälle Tservjakovi enda ees nägi, vihastas ta nii, et ainult kraaksatas: "Käi välja!!" Automaatselt läks Tservjakov koju, heitis voodile ja suri. Novelli "väike inimene" on eksekuutor Ivan Dmitrits Tservjakov, kelle jaoks on kõige tähtsamad auastmed. Kuna ta ise on ainult eksekuutor ja aevastab peale kindralile, siis on ta surmkindel, et talle pole andestatud. Kõige hirmasam sellisele "väikesele inimesele" on oma "status quo" kaotamine, see, et tema ebaviisakast käitumisest võiks teada saada mõni tema ülemus
annaabi.ee 
