laulupeo toimkonna abijuhataja. Vanemuise selts hakkas luba taotlema, eesotsas Johann Voldemar Jannsen, aastal 1867. Pikka aega rändas loa taotlus Liivima kuberneri ja siseministeerium vahet. Luba saadi 9.veebruar 1869, mil laulupeoni oli jäänud vaid 4 kuud. Nüüd hakati kokku panema laulupeo komiteed, mis koosnes neljast erikomiteest laulude ja kõnede komitee, majandus- ja ehitamiskomitee, kassakomitee ja korteriameti komitee. Jannsen hoidis rahvast kursis ettevalmistuste käiguga ja õhutas koore laule harjutama. Eestis oli palju segakoore, aga Jannsen nõudis, et laulupeol esineksid ainult mehed. See muidugi tähendas, et segakooridel tuli laulud ümberseadistada ja ümberõppida, mis tekitas palju vaidlusi, aga jäi nii nagu Jannsen ütles. Naised said laulda alles III laulupeol. Ka laulude valik tekitas vaidlust. Repertuaaris oli palju saksa ja vaimulikke laule. Jannsen
" Pikka aega rändas loa taotlus Liivimaa kindralkuberneri ja siseministeeriumi vahet. Alles 9. veebruaril 1869, kui laulupeoni oli jäänud neli kuud, saabus luba. See anti tingimusel, et pidustused tuleb pidada "mõningate võimalike korratuste vältimiseks" ülikooli õppetöö vaheajal. Kui ametlik luba oli saadud, valis "Vanemuise" seltsi eestseisus laulupeo komitee. See koosnes neljast erikomiteest laulude ja kõnede komitee, majandus- ja ehitamiskomitee, kassakomitee ja korteriameti komitee. Laulupeo komitee presidendiks valiti Jannseni ettepanekul praost A. H. Willigerode, samuti kuulusid komitee ülejäänud liikmed kas sakslastest reaktsionääride või saksa ringkondadega tihedais sedemeis olevate eestlaste hulka. Lydia Koidula nimetas oma kirjas Kreutzwaldile peo presidenti kõige suuremaks peo vastaseks Balti saksa kiriklikud juhid olid järjekindlalt vastu töötanud laulupeo loa saamisele ja riigiasutuste positiivne vastus oli neile suureks löögiks. Nad olevat
" (4) Pikka aega rändas loa taotlus Liivimaa kindralkuberneri ja siseministeeriumi vahet. Alles 9. veebruaril 1869, kui laulupeoni oli jäänud neli kuud, saabus luba. See anti tingimusel, et pidustused tuleb pidada "mõningate võimalike korratuste vältimiseks" ülikooli õppetöö vaheajal. Kui ametlik luba oli saadud, valis "Vanemuise" seltsi eestseisus laulupeo komitee. See koosnes neljast erikomiteest laulude ja kõnede komitee, majandus- ja ehitamiskomitee, kassakomitee ja korteriameti komitee. Laulupeo komitee presidendiks valiti Jannseni ettepanekul praost A. H. Willigerode, samuti kuulusid komitee ülejäänud liikmed kas sakslastest reaktsionääride või saksa ringkondadega tihedais sedemeis olevate eestlaste hulka. Lydia Koidula nimetas oma kirjas Kreutzwaldile peo presidenti kõige suuremaks peo vastaseks. (4) Balti saksa kiriklikud juhid olid järjekindlalt vastu töötanud laulupeo loa saamisele ja riigiasutuste positiivne vastus oli neile suureks löögiks
" Pikka aega rändas loa taotlus Liivimaa kindralkuberneri ja siseministeeriumi vahet. Alles 9. veebruaril 1869, kui laulupeoni oli jäänud neli kuud, saabus luba. See anti tingimusel, et pidustused tuleb pidada "mõningate võimalike korratuste vältimiseks" ülikooli õppetöö vaheajal. Kui ametlik luba oli saadud, valis "Vanemuise" seltsi eestseisus laulupeo komitee. See koosnes neljast erikomiteest laulude ja kõnede komitee, majandus- ja ehitamiskomitee, kassakomitee ja korteriameti komitee. Laulupeo komitee presidendiks valiti Jannseni ettepanekul praost A. H. Willigerode, samuti kuulusid komitee ülejäänud liikmed kas sakslastest reaktsionääride või saksa ringkondadega tihedais sidemeis olevate eestlaste hulka. Lydia Koidula nimetas oma kirjas Kreutzwaldile peo presidenti kõige suuremaks peo vastaseks. Balti saksa kiriklikud juhid olid järjekindlalt vastu töötanud laulupeo loa saamisele ja riigiasutuste positiivne vastus oli neile suureks löögiks
annaabi.ee 
