esiplaanil, kuid seostub ka teiste motiividega. Võrreldes ,,Ööpiltidega" sagenevad pühad ja igavikulised kategooriad. Kareva luulest tehtud statistilised uurimused (vrd Tootmaa 1983; Vähejaus 1996) näitavad ka vastava leksika sagenemist, tähtsaks saavad näiteks ,,tõeline,/, ,,püha", ,,taevas", ,,valgus", ,,sära", ,,jumal", ,,igavik", ,,ime". Armastus omandab järk-järgult sakraalse tähenduse ning üleneb puhtisiklikust tundest olemist korrastavaks eetiliseks printsiibiks. Sisuga sarnane süntees tekib vormis. Ühelt poolt jääb Kareva truuks vormirangusele, eelistades silbirõhulisi ja rõhulisi meetrumeid, eriti klassikalises luules kinnistunud viiejalalist jambi. Teisalt muutub aga Kareva värsiliigendus: ta hakkab kindlaid rütmiskeeme peitma vabavärssi meenutava välispildi taha, nii et liigendus signaliseerib sisekõnelisest intiimsusest. Sagedased pausid, siirded ja ellipsid jätkuvad, kuid need
,,karevalikkusest". See loomingu tuumosa on ilmunud kogudes ,,Ööpildid", ,,Puudutus", ,,Salateadvus" ning ,,Vari ja viiv". Kareva luulest on tehtud statistilised uurimused (vrd Tootmaa 1983; Vähejaus 1996) näitavad ka vastava leksika sagenemist, tähtsaks saavad näiteks ,,tõeline", ,,püha", ,,taevas", ,,valgus", ,,sära", ,,jumal", ,,igavik", ,,ime". Armastus omandab järk-järgult sakraalse tähenduse ning üleneb puhtisiklikust tundest olemist korrastavaks eetiliseks printsiibiks. Kareva toetumine põlistele kujutlustele luule püsivast kujust ja tähendusest kutsus kriitikas esile ka üksikuid hoiatusi maneerlikkuse asjus, kuid valdavaks jäi tunnustav suhtumine, erandlikult heatahtlik antud kirjandussituatsiooni kontekstis. Pealegi suutis kahtlusi hajutada ka luuletaja ise-luulekogu ,,Vari ja viiv" on maneerlikkusest kõige vabam ning siin on ka sünteesiv tendents kõige tugevam, saades lisatuge mütoloogilistest alltekstidest.
,,karevalikkusest". See loomingu tuumosa on ilmunud kogudes ,,Ööpildid", ,,Puudutus", ,,Salateadvus" ning ,,Vari ja viiv". Kareva luulest on tehtud statistilised uurimused (vrd Tootmaa 1983; Vähejaus 1996) näitavad ka vastava leksika sagenemist, tähtsaks saavad näiteks ,,tõeline", ,,püha", ,,taevas", ,,valgus", ,,sära", ,,jumal", ,,igavik", ,,ime". Armastus omandab järk-järgult sakraalse tähenduse ning üleneb puhtisiklikust tundest olemist korrastavaks eetiliseks printsiibiks. Kareva toetumine põlistele kujutlustele luule püsivast kujust ja tähendusest kutsus kriitikas esile ka üksikuid hoiatusi maneerlikkuse asjus, kuid valdavaks jäi tunnustav suhtumine, erandlikult heatahtlik antud kirjandussituatsiooni kontekstis. Pealegi suutis kahtlusi hajutada ka luuletaja ise-luulekogu ,,Vari ja viiv" on maneerlikkusest kõige vabam ning siin on ka sünteesiv tendents kõige tugevam, saades lisatuge mütoloogilistest alltekstidest.
Me võime summeerida nõudluse-pakkumise nihete ja hinnamuutuste käigu järgnevalt: · Nõudluse kasv viib tasakaaluhinna tõusule ja tasakaalukoguse suurenemisele. · Nõudluse vähenemine kajastub tasakaaluhinna languses ja tasakaalukoguse vähenemises. · Pakkumise kasv viib tasakaaluhinna langusele ja tasakaalukoguse tõusule. · Pakkumise vähenemine viib tasakaaluhinna tõusule ja tasakaalukoguse vähenemisele. Sellist tasakaaluhinna käiku nimetatakse hinna turgu korrastavaks funktsiooniks. Majandusanalüüsis eristatakse pika- ja lühiajalist periood: Perioodid pole otseselt seotud mingi erilise kalendaarse ajaga. Need terminid viitavad vaid ajale, mis kulub tarbijail ja tootjail reageerimiseks tasakaaluhinnale. Näited: 1. Lühike ajaperiood a. Periood, millal juba turul tegutsevad tootjad vastavad tasakaaluhinna muutustele, paigutades ümber teatud ressursid (töötajate tööaeg ja tooraine). Sellist lühiajalist kohandumist müüjate poolt võib
väärtusmastaape konkretiseerida. Põhiseaduse enda struktuuris on väärtused domineerival kohal preambulis. Preambulis sisalduvad suure üldistusastmega väärtused mõjutavad põhiseaduse muid sätteid, kujundades selliselt põhiseaduse mõtet. Loomulikult leiame üldkehtivaid väärtusi põhiseaduse preambuli kõrval ka põhiseaduse muudest osadest. Veel enam, põhiseadusega seoses on vajalik rõhutada väärtuste regulatiivset iseloomu. Regulatiivseks (korrastavaks) teeb põhiseaduses sisalduvad väärtused asjaolu, et nad kuuluvad põhiseadusesse. On selge, et meist igaühel on väärtuskogemusi, mida saab kas heaks kiita või hukka mõista. Tunduvalt raskem on aga seevastu saavutada väärtuskogemuste laia baasi, mis saab põhineda väärtusmastaapidel. Põhiseadusest arusaamiseks vajalikud väärtusmastaabid on kirjas põhiseaduses eneses. Nii näiteks on põhiõigustega seoses ühiskonnas valitsev õiguslik eetos kirjas põhiliselt
annaabi.ee 
