Kvantoptika nähtused Valguse levimisega ja valguse ning aine või elementaar osakeste vastasmõjuga seotud nähtused, mida on võimalik mõista ainult valguse korpuskulaarse olemuse alusel. Nähtused: # Fotoefekt # Einsteini fotoefekt teoori # Valguserõhk # Comptoni efekt # Fotogeemilised reaktsioonid 1. Fotoefekt Elektronide väljalöömine metallist valguse toimel. (Lisa materjali on Sille käes!) Voolu ei ole, sest G õhutühjas kapslis puuduvad elektrit juhtivad osakesed
Kvantoptika KVANTOPTIKA NÄHTUSED Kvantoptika nähtused valguse levimisega ja valguse ning aine või elementaarosakeste vastastikmõjuga seotud nähtused, mida ei ole võimalik mõista valguse lainelise olemuse alusel, mis on aga võimalik valguse korpuskulaarse olemuse (osakeselisuse) alusel. Fotoefekt elektronide väljalöömine metallist valguse toimel. Fotokeemilised reaktsioonid keemilised reaktsioonid, millede kulgemise kutsub esile valguse toime reageerivatele ainetele. Valguse rõhk valguse mehaaniline mõju pinnale, millele ta langeb. Comptoni efekt valguse levimissuuna ja lainepikkuse muutumine põrkumisel elektronidega või teiste elementaarosakestega. Fotoefekt
Kvant optika nähtused - valguse levimisega ja valguse ning aine (v elementaarosakeste) vastastikmõjuga seotud nähtused, mida on võimalik mõista vaid valguse korpuskulaarse olemuse alusel. Fotoefekt elektronide väljumine ainest valguse toimel. Seda seletatakse footoni neelamisega elektroni poolt, mille tulemusena elektroni energia suureneb sedavõrd, et suudab ainest väljuda. Töö mis kulub elektroni välja löömiseks ainest nimetatakse väljumistööks. Mis toimub? Süsteem: Vaakumis kapslis, kus ei hõlju ühtegi elektrit
1922. aastal oli määratud Natural Philosophy (s.o. füüsika Sotimaal) professor G. P. Thomson Sotimaale Aberdeeni ülikooli, kus ta töötas järgnevad kaheksa aastat. Aberdeenis leidis de Broglie teooria kinnitust kahes sõltumatus eksperimendis, mis tõendasid elektronide difraktsiooni. 1927. aastal avastas G. P. Thomson sõltumatult C. J. Davissonist ja L. H. Germerist kristallidel toimuva elektronide difraktsiooni, tõestades sellega L. de Broglie teooriat mikroosakeste lainelis- korpuskulaarse dualismi kohta. Briti füüsik Georg Paget Thomson juhtis elektronkiire läbi üliõhukese metalli ning vaatles de Broglie poolt ennustatud interferentsimustrit. Sarnases eksperimendis, mis juba 1919. aastal viidi läbi Western Electric Company's (praegu Bell Telephone Laboratorium), vaatlesid Clinton Davisson ja tema assistent Lester Germer niklikristallilt peegeldunud elektronkiire difraktsioonimustrit. Nähtust õnnestus seletada alles
varastanud mõningad tema opika alased tulemused. Kuigi nad matsid sõrjakirve maha, saates teineteisele mõned viisakad kirjad, lahkus Newton peagi Kuninglikust Seltsist. See seostus liialt Hooke'iga. Ta venistas optika alaste tööde täiskogu välja andmisega Hooke'i surmani aastal 1703. Newtoni "Opticks" ilmus 1704. Selles töös tegeleti: 1. "Newtoni ringid" 2. valguse murdumine Mõnede tähelepanekute seletamiseks pidi ta kasutama laine teooriat koos oma korpuskulaarse teooriaga. Vaidlus Inglise jesuiitidega (värviteooria üle) viis tulise kirjavahetuseni. 1678 aastal selgub, et Newton on saanud närvivapustuse. Järgmisel aastal suri ka tema ema, mille tagajärjel tõmbus Newtoni üha enam endasse ning tegeles võimalikult vähe teiste inimestega. See kestis mitu aastat. Newtoni suurim saavutus olid tema tööd füüsikas ja mehhaanikas, mis kulmineerusid universaalse gravitatsiooni teooriaga. 1666
Kui klassikaline füüsika osutus mikromaailma süsteemide kirjeldamiseks ebasobivaks, siis kvantmehaanika abil on võimalik täpselt arvutada aatomite, molekulide, tahkiste ja lihtsate bioloogiliste süsteemide (kvantbioloogia) omadusi. Kvantmehaanika matemaatiline formalism erineb tunduvalt klassikalise füüsika matemaatilisest formalismist. Kvantmehaanikas vaadeldavate mikroobjektide märkimisväärsemad iseärasuseks on veel Lainelis-korpuskulaarse dualism, mis ütleb, et kvantobjektid käituvad korraga nagu lained ja osakesed, ja sellega kaudselt seotud määramatuse relatsioonid, mis keelavad teatud füüsikaliste suuruste paaridel samaaegselt kindlat väärtust omada. Selliseks paariks on näiteks impulss ja asukoht: näiteks elektronile lainepikkuse omistamine ja tema asukoha sidumine seisulaine maksimumidega tähendab, et asukoht on määratav parimal juhul lainepikkuse täpsusega; Sarnaselt on seotud ka aeg ja energia.
päikesevalgus. Valgus omab järelikult energiat ja kannab seda ruumis edasi. Energiat saavad edasi kanda kas kehad või lained, mistõttu valguse olemuse kohta võib püstitada kaks hüpoteesi. Valguskiirgus peab olema kas üliväikeste osakeste nn. korpuskulite voog või mingis keskonnas leviv lainetus. Peaaegu üheaegselt ilmus kaks valguse loomust käsitlevat teooriat. Newton, toetudes valguse põhiomadusele, sirgjoonelisele levimsele, väitis 1672.a., et valgus on korpuskulaarse (sõnast korpus - keha) loomuga. Helendav keha pidi ennast välja saatma väga pisikesi osakesi. Need osakesed põrkuvad peegelpinnalt tagasi elastsete kuulikestena. Valguse peegeldusseadusega oli see kooskõlas. Murdumisnähtust aga seletati oletusega, et teine keskond avaldab osakestele tõmbavat toimet. Valguse värvuseid selgitas ta, et igale värvusele vastab erinevate kujuga osakesed. Newtoni kaasaegne, hollandi teadlane, Christiaan Huygens (höihens) avaldas 1678.a
magnetväli. Sellega seletub enamik igapäevase elu nähtusi. Probleem Seletage elektromagnetilise vastastikmõjuga järgmisi nähtusi: tuul, kehade põrkumine, hõõrdumine, valguse murdumine, soojuspaisumine. Modernne , nüüdisaegne maailmapilt ei jaga mateeriat aineks ja väljaks, sest igale väljale vastavad kvandid - osakesed ja vastupidi, igal osakesel on lainelised (välja) omadused. Looduse seletamisel kasutatakse lainelis-korpuskulaarse dualismi mõistet. Kuid ka kõige keerulisemaid füüsikalisi mõisteid ja mudeleid saab esitada arusaadavalt vaid tavakeele ja klassikalise füüsika mõistete abil, sest need on reaalselt ettekujutatavad. Nende aluseks on meeleline kaemus ja ainult sellele saab tugineda mõtlemine. Nüüdisaegse kvantfüüsika nähtusi on võimatu ette kujutada, sest neile puuduvad silmanähtavad ja vahetult tajutavad analoogid. Nagu on öelnud üks
järelpärandumise) hüpotees. 1.4. Gregor Mendel (1822 - 1881) * Analüütilise hübridoloogilise meetodi loomine. * Täheliste sümbolite ja arvsuhete kasutuselevõtt. * Diskreetsete ja püsivate (segunematute, mitteliituvate) pärilikkusetegurite avastamine (Mendel: vormiloovad elemendid; hiljem nim. geenideks). * Geenide pärandumise ja kombineerumise peamiste seaduspärasuste avastamine (Mendeli seadused). * Need avastused said hiljem korpuskulaarse pärilikkuseteooria e. geeniteooria tuumaks. 1.5. Francis Galton (1822 - 1911) Ta lõi inimgeneetika alused. Eugeenika rajaja. On kvantitatiivsete (pideva muutlikusega) tunnuste päritavuse ("nature and nurture" vahekorra) uurimise meetodite ja biomeetrilise geneetika looja. Esimesi psühhogeneetikuid. Kvantitatiivse statistika edasiarendaja ja kaksikute meetodi looja. Propageeris
a. lõpul. Mendeli saavutused: · Analüütilise hübridoloogilise meetodi loomine. · Täheliste sümbolite ja arvsuhete kasutuselevõtt. · Diskreetsete ja püsivate (segunematute, mitteliituvate) pärilikkusetegurite avastamine (Mendel: vormiloovad elemendid; hiljem nim. geenideks). · Geenide pärandumise ja kombineerumise peamiste seaduspärasuste avastamine (Mendeli seadused). · Need avastused said hiljem formuleeritud korpuskulaarse pärilikkuseteooria e geeniteooria tuumaks. Mendeli töö jäi aga aastani 1900 praktiliselt tundmata . Klassikaline geneetika: 1900--1939Geeniteooria (G. Mendel, H. de Vries, C. Correns, E. v. Tschermak, W. Bateson, W.L. Johannsen, H. Nilsson-Ehle): organismi pärilikud tunnused ja reaktsioonid keskkonnale on määratud diskreetsete ja püsivate geneetiliste elementide -- geenide -- poolt. Geenidel esinevad alternatiivsed variandid -- alleelid
annaabi.ee 
