· Ohutemperatuur ja selle mootmine, temperatuuriskaalad- Valjendab soojusenergia hulka ohus ja maapinnas. Moodetakse meteoroloogilises onnis 2 m korgusel varjus, mootuhik kraad. °C (Celsius) vesi kulmub 0°C, keeb 100°C K (Kelvin) vesi kulmub 273K, keeb 373K °R (Reaumur) vesi kulmub 0°R, keeb 80°R °F (Fahrenheit) vesi kulmub 32°F, keeb 212 F · Maalahedase ohukihi temperatuuri inversioon- Maapinnast 300m korguseni temperatuur touseb ja hakkab sealt edasi uhtlaselt langema. Kuid vahetult maapinna lahedal asub jahtunud ohukiht, milles temperatuur langeb maapinna suunas kuni -1 celsiuseni . inversiooniks
jalale. Huppeliigesed on kogu pustiasendi koige ebapusivam koht. Seetottu toetatakse neid sobivate laskurisaabastega. Pea asend on oluline tasakaalu kontrollimiseks, see on parim siis, kui pea on otse ja sisekorvad on samal korgusel. Laskur ei voi kallutada pead pussi jargi, vaid puss tuuakse pea juurde. Vajadusel kallutatakse selleks pussi, seda on vaja arvestada paranduste tegemisel. Eeldame, et kallutamine toimub alati uhtemoodi. Olad on pingestamata. Kogu pustiasendi
30 km. See on 670 korda vaiksem kaugus vorreldes maksimaalselt voimaliku kahe punkti vahelise kaugusega Maa pinnal, 20 000 km. Vorreldes kõrgusnivood, 30 km, Maa raadiusega, 6 370 km, same 212-kordse erinevuse. Seega paikneb enamus atmosfaari massist suhteliselt õhukeses kihis. Lugedes atmosfaari ülemiseks piiriks korgust, kus ioonide tihedus langeb maailmaruumi omale, 100 iooni/cm3, saaksime atmosfaari kõrguseks umbes 20 000 km. Sellisel korgusel ei esine aga ühtki tuntud atmosfäärinähtust. Moned virmalised ulatuvad 1200 km kõrguseni. Seda kõrgust loeti pikka aega atmosfääri kõrguseks. Praegu loetakse atmosfääri välimist kihti, eksosfääri, ulatuvat kõrguseni 3000 km Atmosfäär ei ole ühtlane keskkond, tema koostis ja omadused muutuvad vertikaalsuunas, voimaldades jaotamist kihtidesse. Kihtideks jaotamisel on tähtsaim parameeter temperatuur..
Stratosfääris hakkab temperatuur kõrguse kasvades tõusma. Selle pealmiseks põhjuseks on osooni kiht. Osoon neelab kõik paikesel tuleva ultraviolettkiirguse, mille käigus õhk soojeneb. Osoonikihi olemasolu tagab elu maakeral, sest liigne ultraviolettkiirgus kahjusab organismide kudesid, mõjudes seega surmavalt. Mesosfääris enam osooni pole ja temperatuur langeb kõrgusekasvades kiiresti. Õhk on sellisel korgusel juba üsna hõre. Termosfääris on õhumolekule jäänud juba nii väheks, et nende suure kineetilise energia tõttu temperatuur tõuseb. Termosfäär läheb sujuval üle planeedivaheliseks ruumiks. Osoonikihi hõrenemine Osoonikihi hõrenemisega kaasnevad osooniaugud. Samas see ei tähenda osooni täielikku puudumist, sest siis hävitaks ultrviolettkiirgus kõik elava maa peal. Osooniaugud esinevad eelkõige polaaraladel, eriti antartika piirkonnas. b
annaabi.ee 
