vaid massiivse tüve ja sügavarõmelise korba poolest. Puutüve mahuks on arvestatud 11 tm. Vanust on sel männil peaaegu sama palju kui Tartu Ülikoolil- üle 360 aasta. Järvselja keskusesse M. Maurachi ajal rajatud pargis on vanimate lehiste vanuseks tublisti üle 100 aasta.Kõrgust ühel Euroopa lehisel 39 m,kõrgeim ebatsuuga 33 m. 1930-ndail rajatud dendropargis kasvavad peamiselt erinevad okaspuud- kanada tsuuga, serbia kuusk, ajaani kuusk, hiigelelupuu, korginulg, hall nulg, rumeelia mänd jpm. Järvselja jahiloss 1912.a.ehitati Selgjärve kaldale Kastre mõisniku Nikolai von Esseni jahilkäikude peatuspaigaks jahiloss, mis oli alates 1921.a. kasutusel Tartu Ülikooli metsandusüliõpilaste elupaigana praktikumide ajal. Loss hävis tulekahjus 1948.a. Praegune Järvselja jahiloss valmis 1980.a. Praktikumide läbiviimise ajal on loss eluasemeks EMÜ õppejõududele. Peale selle on ruume võimalik välja üürida
umbrohuvaba. Seal kasvas tuhandeid taimi. Üheaastased taimed, kui neid oli teise aasta kevadeks säilinud, koolitati ja kasvatati puukoolis metsa või parki ümberistutamiseni. Sangaste metsaparki on püütud rajada taime geograafilise päritolu printsiibil. Esindatud on Euroopa, Lõuna-Euroopa, Siberi, Põhja-Ameerika ja Eest osakond. Berg katsetas kuue nululiigiga. Neist euroopa ja kaukaasia nulu ebasobivus selgus üsna kiiresti, sest mõlemad liigid kardavad külma. Hall nulg, korginulg ja palsaminulg sobiksid hästi haljastusse. Ka lossi taha istutas krahv iga pojapoja sünni puhul palsaminulu--need kolm puud kasvavad siiani. Kuuskedest katsetas Berg kanada, musta, sitka ja torkavat kuuske. Leides, et need kasvavad harilikust kuusest aeglasemalt või on külmahellad, ei soovitanud ta neid kasvatada. Hilisem pargihooldaja peale II Maailmasõda metsaülem Herbert Raap istutas siiski Sangastesse 10 kuuseliigi esindajat
tõrjuvad sinihalli ebatsuuga segametsadest järk-järgult välja külmakindlamad puuliigid, kelleks on Mertensi tsuuga (Tsuga mertensiana), valgetüveline seedermänd (Pinus albicaulis), hall nulg (Abies concolor), Engelmanni kuusk (Picea engelmannii), läänemänd (Pinus monticola) ja keerdmänd (Pinus contorta). Kaljumäestikus esinevad koos sinihalli ebatsuugaga lisaks ülalnimetatutele ka kollane mänd (Pinus ponderosa), männiliik Pinus strobiformis, korginulg (Abies lasiocarpa var. arizonica), torkav kuusk (Picea pungens) ja papliliigid (Populus sp.). Harilik ebatsuuga on ühekojaline okaspuu ning paljuneb seemnete abil. Ta hakkab tavaliselt käbisid kandma 12- kuni 15-aastaselt. Roheline ebatsuuga tolmleb levila soojemates piirkondades märtsis-aprillis, jahedamates aga maist kuni juuni alguseni. Madalamatel ja keskmistel kõrgustel valmivad seemned augusti keskpaigast kuni septembri keskpaigani, millele varsti järgneb nende varisemine
15...20. Võra on koonusjas või harvem kuhikjas. Alumised oksad ulatuvad sageli maani ning võivad metsavarisega või mullaga kattumise korral juurduda. Enamik nululiike on varjutaluvad ja laasuvad seega aeglaselt. Samas aga niiskuslembesed, nõudlikud mullastiku viljakuse suhtes, üsna tormikindlad ning külmakindlad okaspuud. Tüve koor on sile, hallikas, nooremas eas läätsjate vaigumuhkudega (v.a. Abies lasiocarpa var. arizonica korginulg, millel on valkjashall elastne vaigumuhkudeta koor A. holophylla; A. homolepis). Vanemas eas koor osal liikidel lõheneb ja moodustub pikirõmeline või soomusjas korp. Okkad spiraalselt 1-kaupa, lamedad, kinnituvad ümardunud alusega otseselt siledale võrsele, okaste asemed siledad. Paljudel nululiikidel on okaste tipus väike sisselõige. Õhulõheribad tavaliselt okaste allküljel (mõnedel liikidel ka pealküljel). © Ivar Sibul 2007 2012.
annaabi.ee 
