Nn DNA-sõrmejärje meetod on selle ettekujutuse tänaseks suuresti purustanud. Selgub, et nn sotsiaalse monogaamia varjus peitub tihti bioloogiline polügaamia. Väliselt harmoonilist ainuabielu elavate lindude mõlemad sugupooled on leitud salaja või avalikult harrastamas paariväliseid kopulatsioone vallaliste isenditega või teiste monogaamsete paaride liikmetega. Paarivälised kopulatsioonid Sotsiaalselt monogaamsete isaste huvi paariväliste kopulatsioonide vastu on kerge seletada sugupoolte vahelise põhilise erinevusega kuigi liigile on omane monogaamne paarumissüsteem, tasub isastel püüda veelgi oma bioloogilist edu suurendada, viljastades partnereid väljastpoolt pesitsuspaari. Paariväliste kopulatsioonide arv monogaamsetel lindudel on üsna suur ja liigiti väga varieeruv. Olenevalt liigist moodustavad emaste kõigist kopulatsioonidest paarivälised 0-14%, kõigist pesakondadest sisaldavad "sohilapsi" 0-54% ja
(c) emane võib harilikult olla kindel, et kõik järglased, keda ta hooldab, on tema omad; isadus ei pruugi aga olla 100% kindel 22. Isaduse tõendamatus, sotsiaalne monogaamia ja varjatud polügüünia. Paljude liikide isastel avaldab isaduse tõendamatus (paternity uncertainty) olulist mõju nende käitumisele: - sotsiaalselt monogaamsed ("ainuabielulised") isased püüavad oma fitnessi suurendada paariväliste kopulatsioonide abil teiste paaride emastega (varjatud polügüünia ehk "varjatud mitmenaisepidamine"). Varjatult polügüünsed isased aitavad oma sotsiaalsel partneril järglasi hooldada, paarivälise partneriga saadud järglasi aga hooldab peamiselt tolle sotsiaalne paariline 23. Paariväliste kopuleerumiste selgitamine DNA-sõrmejälje meetodil, näiteid. DNA-sõrmejälje meetod (baseerub järglaste DNA minisatelliitsete nukleotiidijärjestuste võrdlemisel
Vastupidist soodustab, kui isasel on keeruline leida uusi partnereid ja on mõtekam järglasi kasvatada või pole teada, kes on ema aga oma isadust teab. Varjatult polügüünsed isased aitavad oma sotsiaalsel partneril järglasi hooldada, paarivälise partneriga saadud järglasi aga hooldab peamiselt tolle sotsiaalne paariline (kasu/hinna vahekord ahvatlev). DNA uuringud on paljudel sotsiaalselt monogaamsetel linnuliikidel tuvastanud üllatavalt kõrge paariväliste kopulatsioonide sageduse nt. rootsiitsitajail esineb “sohilapsi” 86% pesades, kusjuures kõigist järglastest kokku on paariväliselt viljastatud 55%. N: varjatud polügüünia salu-lehelinnul, bigüünia must- kärbsenäpil. Evolutsiooniliselt stabiilse strateegia mõiste. Alternatiivsete käitumisviiside tasuvus. ESS kui mitme strateegia segu, näiteid. Käitumise äratasuvust sõltuvalt tema esinemissagedusest
vahel avaldavad kaks eespool loetletud asjaolu – sugurakkude erinev hind eri sugupoolte jaoks ja isaduse tõendamatus – olulist mõju ka sigimiskäitumise muudele aspektidele, sh paarivälistele suhetele. Näiteks isegi monogaamsete ehk ainuabieluliste liikide (nagu on näiteks enamik linde ja imetajate klassis erandlikult mõned primaadiliigid, sh inimene) isased püüavad oma bioloogilist kohasust tihti suurendada varjatud paariväliste kopulatsioonide abil teiste paaride emastega. Seega võib üks ja sama isane olla sotsiaalselt monogaamne, kuid samal ajal bioloogiliselt polügüünne ehk “mitmenaisepidaja”. Emased võivad paarivälistest kopulatsioonidest saada järgmist kasu: kopuleerudes kvaliteetsemate isastega kui on enda sotsiaalne partner, „hangib“ emase oma järglastele paremaid geene on andmeid, et paarivälised isased
annaabi.ee 
