otsad olid kaunistatud punase tiheda villase tikandi maaliga. Tarvastus armastasid nii neiud kui naised kanda pikki lahtiseid juukseid. Kui abielunaisele oli peakate sunduslik, siis neidudele meeldis argioludes käia palja päi. Tarvastu ja Paistu neidude peapael ehk pealõng, mida pidulikel juhtudel kanti, oli pigem ehe kui kate. Talviseks peakatteks oli Tarvastu naisel punasepõhjaline müts, mille äärt kaunistas nugise- või kopranahk. Punast talvemütsi kandsid nii neiud kui naised. Tarvastust pärineb ka selline teade, et neiud kandnud koguni meeste karusnahkseid peakatteid. Pikk-kuub õmmeldi Tarvastus mustast täisvillasest kodukootud toimsest riidest. Toimse riide eelis seisnes selles, et see sai paksem ja pidas kauem vastu. Tarvastu kuued olid sirge seljaosaga, küljesiilud ulatusid peaaegu kaenlani ja siilude kohta moodustusid kühmud, nn. puusad. Seepärast nimetatakse neid rahvasuus ka puusadega kuubedeks
kihistumise hauaga, oli rikas mees, kellel oli palju asju kaasas ja kaks, kellel polnud midagi - vaesed, orjad. Erra-liiva külast leiti hõbeaare, milles oli 176 araabia münti, 2 bütsantsi münti,1 india münt ja üks kokkukeeratud hõbekaelavõru. Hõbemünte on kõige rohkem 9. ja 10. sajandist. Mida oli Eestis pakkuda, et siin nii palju münte oli? Peidetud mündid olid arvatavasti kauplemise ülejääk. Tõenäoliselt oli siin põhiline müügiartikkel kopranahad. Kopranahk oli araabiamaades eriti kõrges hinnas, sest ta annab sooja ja on vettpidav. Teine võimalus oli, et müüdi ka kopranääret, mis pidavat olema oluliseks komponendiks omaaegses potentsiravis. Arvatavasti tegeleti ka muude asjade müümisega. Põhjas maksis meesori 300 dirhemit, naisori 200 dirhemit. Lõunas aga mehe eest 2000g või 3000g, naise eest aga kuni 6000g. On ka pakutud, et üheks oluliseks tegevuseks võis eestlastel olla
saj keskpaik). Kalme oli tõenäoliselt väga pikka aega kasutusel. Kaks hilisemat luustikku võivad pärit olla isegi keskajast. Selle kalme põhjal selgeid järeldusi teha ei saa. Ka Eestist on leitud viikingite aardeid, kokku u 5000 araabia münti. Seliseid münte hakkab meil ilmnema 9. – 10. saj. Hõbeaarded kujutavad endast ülejääki kaubanduses. Eestlased pakkusid nt kopranahku. Viikingiaegsetes linnustes on päris palju kopraluid, kopranahk oli Araabias eriti kõrges hinnas, andis sooja ja pidas vett. Müüdi ka nn kopramääret, mis pidi olema oluline komponent potentsiravimis. Äri võis käia ka teiste kaupadega. Turul liikusid ka orjad ja orjatarid, mees 300 g hõbedat, naine 200 g hõbedat, idamaades mees 1000 g hõbedat, naine 6000 g hõbedat. Üheks oluliseks tegevuseks Eestis oli ka vahenduskaubandus. Ühele naaberalale müüdi kaupa, saadi midagi vastu, see omakorda müüdi teistele naabritele, kuna
Peamiste talve- ja suvepaikade kõrval jäid oluliseks ka kalapüügi ja korilusega (marjade korjamine, söödavate taimede ja kingaheinte varumine) seotud peatuspaigad, mis sageli asusid veekogude lähedal ja kuhu liiguti kevadel ja sügisel. Oma osa elatisest andis jaht ränd- ja metslindudele. Kuni leidus kopraid, saadi koprapüügi tulemusena nii toitu kui väärtuslikke karusnahku ja kõrgelt hinnatud kopranõret, mis 18. sajandil maksis rohkem kui kopranahk. Väärtuslikke karusnahku saadi jahti pidades ilvesele, rebasele, koprale, kärbile, karule ja hundile. Vähemväärtuslikud olid oravanahad, kuid neid võis käbirohkel aastal palju saada. 67 Jahipidamine ühe peamise elatusallikana lõppes Skandinaavia saamidel 19. sajandi alguses, kuid säilis idasaamide juures 20. sajandi alguseni. Jahipidamisega tegelevate saami külakogukondade (siidade) kadumise põhjusteks oli nii
annaabi.ee 
