Vaatamata alistumisele, tehti oma vabaduse eest kõik, mida osati ja suudeti. Esivanemate vapper vastupanu innustas veel pikki sajandeid eesti rahvast võitlusele vabaduse ja iseseisvuse eest. Muinaseestlase söök/jook: meega kääritatud õlu, kali, mõdu (meejook), kört (pudrutaoline, pandi sisse lihatükk või rasvollust), karask (juuretiseta pirukas), metsaannid; oder, talirukkis (al. 11.saj), veised, sead. Kaubandusartikliteks peamiselt kopranahad ja mesi, vaha. Kaubandust teiste rahvastega tõendavad siit leitud võõramaa hõbemündid. Põhilised riidevärvid: 1. sinine, 2. valge, 3. punane. Relvad: 1. oda, 2. kirves, 3. sõjanuga ehk kärp. Perekond: monogaamia, mehe ja naise õigused üsna võrdsed, sugukonnavahelised suhted vabad, kõige olulisem oli sugukonna jätkamine. Neil olid sarnased ehted, ehteid kanti palju. Abielunaistel põll või pearätt, villased säärised. Eesti mees kandis nahkjalatseid ehk pastlaid.
ning kujundas püsivaid ja läbi sajandite muutumatult kestvaid majandusseoseid. Tallinnas hakati naistemantleid ja -kasukaid valmistama hiljemalt 14. sajandil. Ka talurahva seas oli lambanahkne kasukas tarvilik riideese. [1] Nõudlus karusnaha järele oli suurim 18.-19. sajandil, mil toimus Euroopas üldine kliimajahenemine. Seda ajastut on nimetatud ka väikeseks jääajaks, mis põhjustas muuhulgas karusnahkade impordi kasvu. Põhiliseks kaubaartikliks olid Ameerika mandrilt pärit kopranahad, mida veeti sisse sadades tuhandetes, tekitades kobraste arvukuse massilise vähenemise ja mitmel pool ka väljasuremise. Juba sel ajal kasutati nahaparkimisel ohtlikke kemikaale. Näiteks Connecticutis võib siiani leida mütsitööstuses vaja läinud elavhõbeda jälgi.[2] Hiljem hakati rajama karusloomade kasvatusi, kus oli loomadel pisut rohkem ruumi kui nüüdisaegsetes puurides ja mõnel pool isegi ujumisvõimalus. Siiski ei saa ka neid tingmusi võrrelda looduslikega. [2]
põletuskalmistud. Virumaal ilmusid taas 10.sajandil laibamatused. Võiks arvata, et on seotud ristiusuga, kuid tegelt ei pruugi nii olla. Aarded. Viikingiajal on Eestis üha levinuimad aardeleiud. Peamiselt on tegu idamaade (Araabia) hõbemüntidega. Eestist on neid leitud umbes 5000, Lätist, Soomest vähem. Rootsiga võrrelda ei anna, seal on neid tunduvalt enam e u 80 000, Taanis sama palju kui Eestis, Norras 400. väga head tulu andsid kopranahad. Üks tulutoov kaup oli ka kohalik raud, just viikingiajal on märke soomaagist raua tootmisest.
kihistumise hauaga, oli rikas mees, kellel oli palju asju kaasas ja kaks, kellel polnud midagi - vaesed, orjad. Erra-liiva külast leiti hõbeaare, milles oli 176 araabia münti, 2 bütsantsi münti,1 india münt ja üks kokkukeeratud hõbekaelavõru. Hõbemünte on kõige rohkem 9. ja 10. sajandist. Mida oli Eestis pakkuda, et siin nii palju münte oli? Peidetud mündid olid arvatavasti kauplemise ülejääk. Tõenäoliselt oli siin põhiline müügiartikkel kopranahad. Kopranahk oli araabiamaades eriti kõrges hinnas, sest ta annab sooja ja on vettpidav. Teine võimalus oli, et müüdi ka kopranääret, mis pidavat olema oluliseks komponendiks omaaegses potentsiravis. Arvatavasti tegeleti ka muude asjade müümisega. Põhjas maksis meesori 300 dirhemit, naisori 200 dirhemit. Lõunas aga mehe eest 2000g või 3000g, naise eest aga kuni 6000g. On ka pakutud, et üheks oluliseks tegevuseks võis eestlastel olla
annaabi.ee 
