viimse auguni pingule ja mälume igat suutäit kolm Muutke teksti laade korda kauem kui muidu. Teine tase Kuid ikkagi ei piisa leivast; oleme neetult näljased. Kolmas tase Talletan ühe leivakannika; Neljas tase pehme sisu söön ära, Viies tase koorukese aga pistan leivakotti; aegajalt näkitsen seda vähehaaval. Me näeme aega enda Muutke teksti laade kõrvalt kaduvat surijate Teine tase kahvatutes nägudes; ma ahmime süüa, me Kolmas tase jookseme, me tapame, me Neljas tase lamame maadligi, me
-sisu kontrolli järgi. · Küpsetamisel väheneb toote kaal ja seda nimetatakse küpsetus-e küpsetamiskaoks.Seda väljendatakse%. · Küpsetamiskadu x=(a-b) * 100 : a a - tainatüki kaal b-kuumtöödeldud toote kaal. küpsemiskadu: · Küpsetamiskaost sõltub toote väljatulek.Mida väiksem on küpsetuskadu,seda suurem on väljatulek. · küpsetuskao moodustavad : -vee auramine -süsihappegaasi ja alkoholi eraldumine. -koorukese kuivamise kadu osalisel söestumisel. Küpsetuskao suurust mõjutavad : · küpsetuse temperatuur ja kestvus-mida pikem aeg ja madalam temperatuur,seda suurem on auramine ja tekib paksem koorik.Tooted kergemad ! · Küpsetamise viisist -ahju põrandal ja plaatidel küpsetade on kadu suurem kui vormitoodete puhul · Toodete kaal - Väiksematel toodetel suurem kadu · Ahju niiskuse sisaldusest - kõrge niiskuse sisaldus vähendab kadusid.
Kliisterdumisega käib kaasas osaline hüdrolüüs, tekib tärklis ja dekstriin. Valgu kalgendumisel eraldub osa vett. See vesi läheb nüüd üle paisuvale ja kliisterduvale tärklisele. Kuna taignas on vett tunduvalt vähem kui tärklis vajab täielikuks kliisterdumiseks, kliisterdub taignas olev tärklis osaliselt. Sellega ongi seletatav toote sisu valge värvus ja kuivus. 30 Koorukese moodustumine Esmalt moodustab kalgendunud valk toote pinnal elastse kile, mis pikkamisi kõveneb ning muutub kõvaks koorikuks. Temperatuuri tõusmisel üle 140°C algab esialgne dekstriinistumine ja suhkru karamellistumine. Temperatuuri tõustes üle 170 - 200°C hakkab koorik söestuma. Kooriku värvus oleneb sellest, kui palju ja millist suhkrut on taignasse lisatud. Magusast ja rasvasest taignast küpsetatud toodete pealispind hakkab söestuma 170°C juures.
Ununud leivatarkust Eesti Rahva Muuseumi 1990. a aastaraamatust leiab toreda ylevaate Jakob Hurda kogutud vanemast leivapärimusest. Leivanõuga seotud teated on yle Eesti ysna sarnased. Leivategemise ajal ruumis põrandat ei pyhitud, selle käsu vastu eksimine toonud kaasa surma. Ilmaski ei pandud vedelikuga täidetud riista leiva tegemise nõu pääle, olgu ta tyhi või tainas sees. Leivanõule pole lubatud panna seepigi, et "siis minna leib koorukese juurest sitkeks". Kes leivanõu otsas istub, sellel saab suur kõht. Teadmatusest või sagedamini vist kyll tähelepanematusest valesti käitudes on ohtu seatud isegi inimmõistus: ,,leiva mõhe ja taari tõrukse pääle ei tohtida kybart panna, siis minda see, kes seda teeb, rumalaks". Leivataigna tegemine. Õige perenaise leivaastjast pole juuretis kunagi otsa lõppeda tohtinud. Kui leib ei hapnenud, otsiti põhjust eelkõige leivanõust, uuriti, mis oli sellega juhtunud ja kuidas saada abi
sügavamale. Kui sa just kangesti uurida ihkad, siis uuri saaki: mõtle, kuidas leida priskemat loomust. Tead, poiss, see lendamisevärk on vahva küll, aga ega liulaskmise ilu pukku ei pista! Pea alati meeles: ausa kajaka ainuke lennu-siht on toit." Jonathan noogutas kuulekalt. Paar päeva püüdiski ta käituda nagu teised kajakad; tõepoolest püüdis koos PARVEGA kilades-kraageldes heidelda ümber lautripaikade ja mõrrapaatide, viskudes iga kalarappe ja ligunenud koorukese järele. Ainult tõsiselt võtta ta seda ei suutnud - polnud meeltmööda. See kõik on nii üksluiselt tüütu, mõtles ta, tahtlikult pillates vaevaga kättevõideldud kilu ta kannul ähkivale nälginud vanakesele. Kogu seda aega võinuksin ma kasutada lennutrenniks - nii palju põnevat jäi veel selgitamata. Ja peagi oli kajakapoiss Jonathan jälle omapead avamere kohal, näljane, õnnelik, katsetav.
suure usaldusega, et ma teile nüüd oma eluloo võlgnen. Niisiis mu nimi on Pierre Gringoire ja ma olen külanotari poeg Gonesse'ist. Pariisi piiramise ajal, kakskümmend aastat tagasi, poosid burgundlased mu isa üles ja pikardlased tapsid mu ema. Kuueaastasena jäin ma orvuks ja mu kingataldadeks olid Pariisi tänavad. Ma ei tea isegi, kuidas ma kuuendast eluaastast kuueteistkümnendani elasin. Mõni puuviljamüüja andis mulle vahel mõne ploomi; 5 6 mõni pagar viskas mulle koorukese närida; õhtuti lasksin ma ennast vahtidel kinni võtta ja vangi viia, kus ma eest leidsin õlekoo. Nagu näete, kõik see pole takistanud mind suureks kasvamast ega ka kõhnaks jäämast. Talvel soojendasin ma ennast Sensi lossi ees päikese käes ja leidsin väga imeliku olevat, et jaanituld soojal ajal tehakse. Kuueteistkümneaastasena tahtsin endale mõnda ametit võtta. Katsusin õnne kõigil aladel. Olin sõdur, aga ma polnud küllalt vahva
annaabi.ee 
