talupoeg sai isikliku vabaduse, kuigi järk-järgult, 14 aasta jooksul ja koos liikumisvabaduse piiranguteta Talupojad said kohustuslikus korras perekonna nimed (Liivimaal 1826. ja Eestimaal 1836. aastaks) Mõisnikud säilitasid kodukariõiguse ning kontrolli talurahva omavalitsuse ja kohtu üle. Talumaal moodustati mõisade kaupa seisuslike omavalitusüksustena vallad Kogu maa kuulutati mõisniku piiramatuks eraomandiks Talupoja senine maakasutusõigus ja koormisenormid kadusid Talupoeg oli sunnitud vaba lepingu põhimõtete kehtimisest hoolimata tegelikkuses rentima mõisnikult lühiajaliseks kasutamiseks maad, tasudes teotööga Taluperemehed kasutasid mõisateoks maata talupoeg Vilja- ja viinahindade langus tõi mõisamajaduse kriisi Uuendused suurendasid mõisa tööjõuvajadust Uuendused olid meriino lambad, kartul ja ristikhein 1845-48 siirdus hingemaa saamise kaalutlustel vene kiriku võimude
pearahamaks (70 kop), mis kehtis alates 1783. aastast iga tööjõulise meeshinge pealt, mille mõisnik ära maksis ja talupoegadelt teo- või loonusandamina sisse nõudis. 2.4 1816. aasta Eestimaa talurahvaseadus 1811. aastal Eestimaa rüütelkonna poolt vastuvõetud, kuid alles 23. mail 1816 kehtestatud Eestimaa talurahvaseadusega kaotati talupoegade isiklik pärisorjus, kuid kogu maa tunnistati mõisniku omandiks. Talupoegade senine maakasutusõigus ja koormisenormid kaotati, mõisnik sundis talupoegadele peale nõndanimetatud vaba lepingu lühiajaliseks maakasutuseks. 1816. aasta talurahvaseaduse rakendamiseks loodi Eestimaa uue talurahvaseaduse sisseseadmise komisjon[1]. Talupojad said isiklik vabaduse ja hakkasid ise maksma pearahamaksu ja muid riigimakse ning hoolitsema magasiaitade funktsioneerimise eest. 1816. aasta talurahvaseadus tekitas nüüdsest isiklikult vabadeks saanud talupoegade kui
ja reaalset kasu silmas pidades, selle tagajärjel mõndade talupoegade seisund isegi 10 http://www.histrodamus.ee/?event=Show_event&event_id=2608&layer=167&lang=est#2608 01.11.2011 8 halvenes kuid siiski olid nad isiklikult vabad. Talurahva vabastamine kuulutati välja 8.jaanuaril 1817 Tallinnas, nädal hiljem ka kihelkonnakohtutes. Talupoegade senine maakasutusõigus ja koormisenormid kaotati, mõisnik sundis talupoegadele peale nõndanimetatud vaba lepingu lühiajaliseks maakasutuseks. Mõisade juurde moodustati mõisavallad, mis võisid mõisavalitsuse järelvalve all otsustada lihtsamaid talupoegade ühiseluküsimusi. Mõisavald võis asutada ja üleval pidada talurahvakoole. Hakati talupoegi pärisorjusest vabaks laskma, vabakslaskmine pidi lõppema 14 aasta jooksul ning vabakslastud said priinime (perekonnanime). 1835
enamasti nad kas müüsid oma maa talunikele või hakkasid palgatööjõudu kasutama – talunikud ei maksnud enam renti ega teinud mõisategu. Pööre omandisuhetes põhjustas põllumajanduse efektiivsuse kasvu. Külade asemele rajati palgatööjõul põhinevad suurmajandid, mis võimaldasid uuenduste kiiremat kasutuselevõttu. 51) Eesti- ja Liivimaa 1816/1819 talurahvaseaduste põhisisu? 1816; 1819- Pärisorjuse kaotamine, koormisenormid kaotati. Talupoeg sai isikliku vabaduse ja kuulus talurahvaseisusesse. Maa jäi mõisnike omaks ja talupoeg rentijaks, kuid kadus õigus talu pärandada. Teoorjus säilis. Talupoeg võis kolida teise mõisa, kui mitte linna või kubermangu. Priinimede panek ja omavalitsuse loomine. 52) Eesti- ja Liivimaa 1849/1856 talurahva seaduste põhisisu? 1849- Talude järk-järguline müümise korraldamine, mis pidi kaasa tooma teoorjuse kadumise. Talu võis osta ja müüa
annaabi.ee 
