Selgelt paistab silma Aristotelese puhu ning William Gilbert. Teist sugu kutsume koopaiidoliteks. Koopaiidolid on inimindiviidi iidolid, igaühel on oma tume ja sügav sisemaailm, kus on enda loodud arusaamad. Enamjaolt on need iidolid valed, kuna pole asju õigesti tõlgendatud ja inimesed ise on muutlikud, suisa juhuslikud. See on kõige märgatavam Leukippose ja Demokritose koolkonna puhul Kolmandat sugu kutsume turuiidoliteks. Turuiidolid on kõige koormavamad, need on sõnade kujul. Turuiidolid tekivad vastastikusest suhtlusest ja seltsimisest läbi kõnelemise. Sõnad on ebamäärased, viivad inimesed mõttetutesse vaidlustesse ja väljamõeldistesse. Näiteks on sõna niiske, millel on mitu segast tähendust. Neljandat sugu kutsume teatri-iidoliteks ehk teooriaiidolid. Teatri-iidoleid on palju, nad pole kaasasündinud ega märkamatult teadvusse tekkinud. Iidolid on teooriad näitemängudest ja väljamõeldistest.
Sest inimesed seltsivad kõneluste läbi; aga sõnad valitakse rahvahulga arusaamise järgi. Ja nõnda ummistab sõnade halb ja oskamatu valik kummalisel kombel aru. Ka definitsioonid ega selgitused, millega õpetatud inimesed on mõnel puhul harjunud end kaitsma ja kindlustama, ei heasta asja kuidagi. Aga sõnad ilmsesti vägistavad aru, ja ajavad kõik segamini; ning viivad inimesed tühjadesse ja arvututesse vaidlustesse ning väljamõeldistesse. Turuiidolid on kõige koormavamad; need, mis tungivad arusse sõnade ja nimede ühenduse tõttu. Sest inimesed usuvad, et nende mõistus käsutab sõnu. Aga juhtub ka, et sõnad pööravad oma jõu tagasi sõnade peale; mis on teinud filosoofia ja teadused sofistlikeks ja mitteaktiivseteks. Aga sõnad võetakse kasutusele enamasti lähtudes lihtrahva arusaamisest, ja nad jaotavad asju mööda tavalisele arule kõige silmatorkavamaid jooni. Kui aga aru on
ning neid tekib üha juurde. See ei kehti ainult filosoofiate puhul vaid ka printsiipide ja aksioomide puhul, mis on oma edu saavutanud ükskõiksuse tõttu. Hõimuiidolid põhinevad inimloomusel, koopaiidolid inimindiviidi iidolil, turuiidolid inimeste vastasikkusest suhtlusest ning teatri-iidolid filosoofia, printsiipide, aksioomide, näidendite mõjul tekkinud väljamõeldud mõttemaailmatel. Turuiidolid on neljast iidoli tüübist kõige koormavamad, sest suhtluse käigus tungivad inimmõistusesse sõnad ja nimed, mis inimmõistusele kohaselt hakkab neid käsutama. Tegelikkuses on võimalik inimestel olla tähelepanelikum ning leida jooni, mis sobivad kokku loodusega. Looduse järgi on sõnad segavad. Selletõttu lõppevad pidevalt ka suurte meeste kõned vaidlusega, sest erinevate mõistustega ja arusaamadega inimesed mõistavad sõnu ja nimesid erinevalt. Teatri-iidolid tekivad teooriate näitemängudest ning reeglitest, mis on
on mitmed riigid jalalõksude ülesseadmise keelustanud. [8] 5 3. Karusloomakasvatuste mõju keskkonnale Karusloomade kasvatamine farmides tekitab mitmeid probleeme keskkonnale. Karusloomakasvatuste pidamine tekitab olukorra, kus loomi on oluliselt rohkem, kui neid ainult vabas looduses olla võiks, seetõttu on loomade elutegevuse mõjud ka loodusele koormavamad. [6] Metaan on kasvuhoonegaas, mis tekib loomade seedetegevuse tagajärjel. Seoses kliimasoojenemisega on palju räägitud kasvuhoonegaaside negatiivsest mõjust. Metaan on aga mitmeid kordi aktiivsem kasvuhoonegaas kui süsihappegaas. Loomakasvatus annab kolmandiku metaani emissioonist maailmas [6]. Taanis tapetakse igal aastal kaks miljonit minki nende karvkatte pärast ning õhku paisatakse rohkem kui 3600 kilogrammi ammoniaaki [9]
kõige rohkem kas ülekaalust, või kokkupanemise ja jagamise ülemäärasusest, või erapoolikusest aegade suhtes, või suurtest ja pisikestest objektidest. Üldiselt aga tuleb igal looduse asjadest 6 mõtisklejal pidada kahtlaseks mida tahes, mida tema aru kõige meelsamini haarab ja kinni hoiab; niisuguste eelistuste puhul tuleb seda enam olla ettevaatlik, et aru jääks võrdseks ja puhtaks. LIX Aga turuiidolid on kõige koormavamad; need, mis tungivad arusse sõnade ja nimeded ühenduse tõttu. Sest inimesed usuvad, et nende mõistus käsutab sõnu. Aga juhtub ka, et sõnad pööravad oma jõu tagasi sõnade peale; mis on teinud filosoofia ja teadused sofistlikeks ja mitteaktiivseteks. Aga sõnad võetakse kasutusele enamasti lähtudes lihtrahva arusaamisest, ja nad jaotavad asju mööda tavalisele arule kõige silmatorkavamaid jooni. Kui aga aru on teravam või vaatlus tähelepanelikum, tahab ta neid