vastu. Laps õpib mõistma kõnet, eristama tuttavaid hääli ning selle tooni emotsionaalset värvingut. Juba aasta paiku võivad lapsed mõista mõningaid sõnu kontekstis ja täita täiskasvanu lihtsaid, zestidega illustreeritud korraldusi. Areng teisel eluaastal Lapsed on liikuvamad, valdavalt heatujulised, palju lalisevad, naeravad ja tunnevad rõõmu täiskasvanud suhtlemisest. Kõnd ja teised motoorsed oskused täiustuvad. Esemeline tegevus toimub osavamalt, täpsemalt , koordineeritumalt. Peamiseks tegevusliigiks 2 . eluaastal on gi esemeline tegevus, mille käigus laps tutvub erinevate omadustega. Jätkub sensoorne areng. Teisel eluaastal vajab lapse selliseid mänguasju nagu kuubikud, pallid, püramiidid, üksteise sisse laotavad ämbrid, geomeetrilise kujundid mida saab panna pesakesse. Juhendamisel laps tunnetab paremini ümbritsevat keskkonda: eristab, võrdleb, leiab sarnasusi värvi, sõrmi, suuruse (kuju) järgi
Sachsi sõnul vaja olulisi edasiminekuid vähemalt neljas valdkonnas. Esiteks peavad poliitikud hakkama arvestama tehniliste võimalustega. Kopenhaageni kliimakõnelused olid taaskord tüüpiline näide sellest, kuidas keskendutakse kauplemisele ning juriidilistele nüanssidele, kuid keegi ei oska öelda, mil viisil peaks kokkulepitust kinnipidamine tegelikult teoks saama. Teiseks tuleb avalikke ja erainvesteeringuid uutesse tehnoloogiatesse juhtida senisest koordineeritumalt. Pea kõigi keskkonnaprobleemide ületamine nõuab tehnoloogilist innovatsiooni, riik ja ettevõtjad peavad oma tööd senisest enam koordineerima, et saavutada koos paremaid tulemusi. Kolmandaks tuleb iga hinna eest üritada piirata suurkorporatsioonide võimalusi lobitööks see on üks suuremaid jätkusuutliku arengu ees seisvaid takistusi. Näiteks Ameerika Ühendriikides on suurkorporatsioonide lobi väga võimas ning sageli katastroofiliste tagajärgedega
nentida, et kokkulepitud numbritest kinni pidada ei suudetud, sest konkreetset kava kokkuleppe taga ei olnudki. Kopenhaageni kohtumise järel peaks ÜRO keskenduma ekspertidest koosneva nõuandva kogu loomisele, mis annaks suurtele rahvusvahelistele keskkonnalepetele reaalsusega arvestava teedekaardi, mis võimaldaks aru saada, kas ja mil viisil on kokkulepitu reaalselt teostatav. Teiseks tuleb avalikke ja erainvesteeringuid uutesse tehnoloogiatesse juhtida senisest koordineeritumalt. Pea kõigi keskkonnaprobleemide ületamine nõuab tehnoloogilist innovatsiooni. Eesmärgi saavutamine nõuab tõsist pingutamist nii riikidelt kui ka ettevõtjailt. Avalik sektor vastutab eelkõige monitoorimise, regulatsiooni, ohutuse ja avalikkuse teavitamise eest. Erasektori ülesandeks on aga luua uusi tehnoloogilisi lahendusi, mistõttu peaks suurem osa teadus- ja arendustööle kuluvast rahast tulema just neilt
(järelevalvega seotud probleeme on pikemalt analüüsitud osas „Rollijaotus lastekaitsesüsteemis“); sotsiaalministeerium vabaneb rakendusliku sisuga ülesannetest; valdkonna statistika kogumine koondub ühte asutusse (LKS eelnõu § 13 lg 1 p 3 kohaselt on SKA ülesandeks lastekaitsealase statistika kogumine ja analüüsimine, vt ka osa „Valdkonna juhtimine“), mis loob eeldused kogutavate andmete kvaliteedi tõusuks; teadus- ja arendustegevus toimub süsteemsemalt ning koordineeritumalt. Käesolevas uuringus osalenud eksperdid on erineval arvamusel, kas uut otsustustasandit on tarvis. Osa toetab süsteemi, kuna näeb, et edukal toimimisel lahendab see tänase süsteemi kitsaskohad. Teine osa on arvamusel, et pigem võiks tänast süsteemi toetada ning vajadust SKA tasandi loomiseks ei ole (vt ka eespoolt). Hindajate hinnangul on SKA tasandi loomine vajalik, kuna koondab sotsiaalministeeriumist väljapoole
annaabi.ee 
