Alates 6. saj e.m.a. lisandusid näitlejad. Traagilises konfliktis on kangelane vastamisi mingi (transtsendentse) moraalse, religioosse, sotsiaalse probleemiga, kusjuures vastasseis on lahendamatu, põhjustab kannatusi ning lõppeb harilikult kangelase hukkumisega Komöödia Kreeka draama teine haru leidis Ateenas ametliku tunnustuse märksa hiljem kui tragöödia. Komöödiakooride võistlused asutati umbes 488-486 e.m.a. Termin "komöödia" (komoidia") tähendab "koomose laul". "Koomoseks" nimetati lõbusat lärmitsevat salka, kes pärast olengut liikus rongkäigus tänaval, esitades tantse, pilkelaule, pidades sõnasõda jms. Draama (kr `tegevus'), dramaatika põhizanre "kõrge" tragöödia ja "madala" komöödia vahel. Ajalooliselt hilisem, tekkis valgustusajal 18. saj seoses kolmanda seisuse esilekerkimisega Draama kajastab keskklassi argielu ja moraali (D. Diderot, G. E. Lessing) 19. saj lõpust tõusis draama juhtivaks zanriks
pilklikke miimilisi stseenikesi, lasti lendu nalju ja sõimusõnu üksikute kodanikkude aadressil. Need on samad laulud, millest omal ajal arenes satiiriline ja paljastav jamb. Kõik need mängud ja laulud loeti tavandi peasihti -- elu produktiivsete jõudude võidu kindlustamist -- soodustavaiks: naerus ja ropendamises nähti eluloovat jõudu, ja tavalised kujutlused sündsusest jäeti seks ajaks kõrvale. Termin "komöödia" (komoidia") tähendab "koomose laul". "Koomoseks" nimetati nokastanud meeste jõuku, kes pärast olengut liikus rongkäigus tänaval, lauldes pilke- või kiidu-, mõnikord ka armulaule. Koomostel oli oma koht niihästi usundilistes riitustes kui ka igapäevases elus. Vanakreeka olustikus väljendas koomos vahel rahva protesti mingi ülekohtu vastu, muutudes omalaadseks demonstratsiooniks. On näiteks teateid, et Dionysose pidustuste aegset vabadust kasutades tulid atika
auks korraldatavaist rongkäikudest pidutsejad liikusid tänavail maskeeritud või määritud nägudega, pilkasid vastutulijaid, etendasid väikesi pilkelisi stseene, laulsid nalja- ja sõimulaule. Niisiis on algus sarnane jambiga. Komöödia `koomose laul'; komos purjus meeste jõuk, mis pärast joomingut tänaval liikus ning pilke-, kiidu- ja armulaule laulis. Komöödias on koomoseks koor, kes on riietatud kellekski või millekski eriliseks: konnadeks, herilasteks, pilvedeks jne. Eeskätt koor annabki edasi autori satiiri. Peale koori olid laval veel kolm näitlejat, lisaks neile tummtegelased ja saatjaskond. Näitleja välimus: groteskselt polsterdatud lühike tuunika, paks istmik, karikatuurne mask. Jalas pehmed sussid (socci), trikootaolised ihuvärvi püksid, Aristophanese-aegses komöödias ka suur punane fallos
varal. Atika komöödia, vana-kreeka komöödia ja teke Komöödiavõistlusi hakati korraldama suurtel dionüüsustel u 488-486. aristoteles väidab, et komöödia sai alguse Dionysuse auks korraldatavaid rongkäikudest ettekantavaist rituaalseist "falloselauludest", mida lauldi mõnedes kogukondades veel Aristotelese eluajal. Komöödia on tõlkes koomose laul. Koomoseks nim nokastanud meeste jõuku, kes pärast olengut liiklus rongkäigus, tänaval, lauldes pilke-, kiidu-, mõnikord ka armulaule.Tekib mõnevõrra hiljem kui tragöödia, u 5. saj eKr keskpaigas. Rohkem sõnavabadust. Kuidas karistada kurjategijaid? Laulda nende akende all pilkelaule. Komöödia näitleja groteskne, võimalikult paks, tema juures ei tohi olla midagi väärikat/pidulikku/ülimat, nahast valmistatud kunstfallosega (Dionysose sümbol)
annaabi.ee 
