Kuigi isa oli meremees ja ema käis tööl, ei käinud Urmas lasteaias. Tavaliselt mängis ta üksinda. Isa tõi Urmasele reisidelt palju huvitavaid mänguasju kaasa, kõige rohkem aga püstoleid, mida Urmas tal palus tuua koos teksastega, millel pidi olema hästi palju taskuid. Kuigi Urmasel oli palju püstoleid ja ta nendega tüdimuseni mängis, ei arvanud ta kunagi, et vägivald on probleemide lahenduseks. Sellest põhimõttest ajendatuna ei võitnud ta koolis kuulsust kaklejana, vaid koomikuna. Tal pruukis vaid grimassi teha ja juba oli ta suutnud kõik naerma ajada. Edasi kolis Alendrite perekond Lasnamäele. Seal tekkisid Urmasel esimene konflikt- situatsioonid, õue peal oli palju venelasi ja nendega suheldi peamiselt kividega. Urmas Alenderi loomingust Alates 70-ndate keskpaigast osales Urmas folklaulu liikumises. Selle aja jooksul lõi ta ligi poolsada laulu. Urmas oli rohkem sõnade kirjutaja, muusika tema sõnadele kirjutasid enamasti Jaanus Nõgisto ja Rein Rannap. Rootsis
URMAS ALENDER UNUSTAMATU ROCKITÄHT Koostaja: Jaanika Niklus Urmas Alendri elulugu · Sündis 22.novembril 1953 Tallinnas · Esimesed 8 aastat elas ta Odra tänaval vanas puumajas · Tal oli üks õde · Isa oli meremees · Lasteaias Urmas ei käinud · Hiljem kolis ta Lasnamäele · Kogus koolis kuulsust koomikuna · Alendrit köitis kooliajal ujumine, lauatennis, viievõistlus ning markide kogumine · Armastas väga kalal käia, õmmelda ning tundis huvi mootorite, eriti tsiklite vastu · Oma muusikalised anded päris ta ilmselt meremehest isalt, kes oskas akordionit mängida. Ja elutee jätkub kooliajaga...... · Esimene pill, mida ta proovis, oli onutütre kitarr · Kitarrimängu hakkas ta õppima koos lahutamatu sõbra ja klassivenna Tiit Haagmaga
Joonis 1. Urmas Alender 22.11.1953.a. - 28.09.1994.a. Urmas Alendri lapsepõlve kaheksa aastat möödusid Tallinnas Odra tänava puumaja ühetoalises kööktoas. Lasteaias ta ei käinud. Ta olevat mänginud üksi, mis tõttu peeti teda individualistiks. Hiljem kolisid nad Lasnamäele, kus oli palju venelasi. Erimeelsuste tõttu peeti tihtipeale kividega sõdu. Koolis käima hakates vahetus tema kakleja imago, ta kogus koolis tuntust koomikuna. Kooli alguses pandi teda akordionit õppima, kuid teda huvitas tol ajal rohkem sport. Vanemas eas hakkas talle muusika meeldima. Arvatakse, et oma muusiku hinge päris ta oma meremehest isalt, kes mängis akordionit. Esimene pill mida aga Urmas Alender 5 proovis mängida oli kitarr. Omal ajal hindas ta meeletult selle aja suurkujusid - Artur Rinnet ja Georg Otsa.
Urmas ise arvas, et ka see on tema mõttemaailma mõjutanud. Isa tõi Urmasele reisidelt palju huvitavaid mänguasju kaasa, kõige rohkem aga püstoleid, mida Urmas tal palus tuua koos teksastega, millel pidi olema hästi palju taskuid. Kuigi Urmasel oli palju püstoleid ja ta nendega tüdimuseni mängis, ei arvanud ta kunagi, et vägivald on probleemide lahenduseks. Sellest põhimõttest ajendatuna ei võitnud ta koolis kuulsust kaklejana, vaid koomikuna. Tal pruukis vaid grimassi teha ja juba oli ta suutnud kõik naerma ajada. Alendrit köitis hoopis ujumine, lauatennis, viievõistlus ning markide kogumine. Ka armastas ta väga kalal käia, õmmelda ning tundis huvi mootorite, eriti tsiklite vastu. Urmas leidis, et võimalikult palju asju tuleb läbi proovida. Oma muusikalised anded päris ta ilmselt meremehest isalt, kes oskas akordionit mängida. Alender kartis merd ja armastas merd. Ta oli väga huvitav inimene
(lav. Leo Kalmet, 1963 Draamateatris), Einari Koppeli külma ja skeptilise neutraalsusega esitatud Väitsa-Mackie Brechti „Kolmekrossiooperis” (lav. Epp Kaidu, 1964 „Vanemuises”) või Linda Rummo ja Ants Eskola lava- ja vaimupartnerlus mitmetes Panso lavastustes („Tabamata ime” 1965 Draamateatris; Jerome Kilty „Armas luiskaja” 1966 Noorsooteatris). Näitleja Jüri Järvetit nähti 1950. aastatel küll eeskätt koomikuna ja see suhtumine kandus mõneti ka 1960ndatesse, ent tema loodud Voitinski ja Ajalooline Tõde (Smuuli „Kihnu Jõnn”, lav. Voldemar Panso, 1964 Draamateatris) demonstreerisid uut peen-psühholoogilist rollitõlgendust, sh. meisterlikku plastilisust ja rütmitunnet. Noorematest tegid 1960. aastate alguses ilma ja kandsid ajastu vaimu „Tartus verinoor helge Evald Hermaküla ja mehine Jaan Saul, Tallinnas ja Rakveres
annaabi.ee 
