Tänavad on õhku lastud ja alles on vaid varemed ning paaniliselt rusude alt inimhingi tagaotsivad omaksed. Graeber leiab oma lapsepõlvekodu eest varemetena. Pole jälgegi vanematest. Ta jätab teate maja varemete vahele ning kohalikule kadunute-otsimis uksele. Lootuses enda vanemad leida, asub Graeber mööda ametiasutusi käima, kus igalt poolt teda edasi juhatatakse ja mingit teadet ei anta. Graeber kohtub paljude koolivendadega. Suureks abiks saab tal olema parteilasest koolivennast Alfons Bindingust, kel palju sidemeid ametkondades.Binding peab Graeberit oma ainsaks tõeliseks sõbraks, kes temalt mingit teenet ei oota. Siiski palub Ernst koolivennalt abi vanemate otsimisel ja enda ülevalpidamisel. Alfons on lahke rõõmsameelne mees, kes ei ole kade oma vara täiesmahus sõbraga jagama. Graeber otsustab minna vanemate arsti juurde, lootuses saada mingitki infot. Eest leiab Ernst aga vana kooliõe Elisabethi, kes on perekonnaarsti tütar. Doktor Kruse oli ülesantud
Noored olles on neid sidunud omaealistega teatud side nad on koos käinud enam-vähem sama koolirada, teinud samasid õppetükke. Kindlal ajahetkel peavad nad hakkama tegema iseseisvaid samme. Esimene neist on peale kooli lõpetamist, enamikke kummitab küsimus, mis nüüd edasi saab. Valitakse suund, aga kaheldakse, kas tehtu on õige. Osa läheb gümnaasiumisse, osa kutsekooli, mõni kaob klassikaaslaste jaoks jäljetult. Jääb vaid hajuv mälestus, mis pikkamööda koolivennast või õest sügavasse ajusoppi ununeb. Nüüdsest hakkab igaüks suuremal või vähemal määral oma elu kujundama, sest tekib juurde rohkem iseseisvust, samas ka vastutust. Mida aeg edasi, seda rohkem inimeselt oodatakse, sealhulgas iseäranis adekvaatsust ja emotsionaalset küpsust. Silmapiir hakkab laienema esimesena eelkõige äsjaõpitud vigadest, mis võivad kogetud saada nii koolis kui väljaspool seda, kuid suurt rolli mängib siinkohal isiksus.
dramatiseeringutega viis Aluoja orbiiti näitlejaloomingu, kus mastipuudena jäid teatriajalukku 1932. aastast alates "Vargamäest" Pearuna Johannes Kaljola, 1934. alates "Abielu ja armastuse", hiljem "Karini ja Indreku" lavastustega Lisl-Lindau Karin ja lavastaja enda napp aga sügav Indrek Paas- Arno Suuroru Köögertal. Sellesse ajavahemikku kuulub veel töö 1935-1940 Vanemuise peanäitejuhina ja 1944.-45. lavastajana. Siin oligi Aluoja elutöö kõige tähenduslikum osa, kus ta koos koolivennast direktori Otto Aloega pani teatrijuhina aluse mitmežanrilisele teatrile - 1935, mil tantsujuhiks kutsuti Ida Urbel, ooperi etteotsa Eino Uuli, dirigendipulti aga Eduard Tubin. Tema võttis Vanemuisesse tööle ka Kaarel Irdi ja Helend Peebu. Sellest ansamblist tulid, võitsid ja jäid mitte ainult Vanemuise, vaid kogu eesti teatrilukku arvukas ja võimekas rida näitlejaid. 1941. aastal oli Kaarli sunnitud lõpetama töö Vanemuises, kuna oli võidelnud Vabadussõjas ja olnud Kaitseliidu liige
antiteetilises asetuses on tõe juuri). Romaani osade lõppudes esinevaid tugevaid ürgjõulisi eluavaldusi, mis iseenesest on elementaarsed, peab lugeja tahestahtmata paralleelitama romaani käänakuterohke, komplitseeritud sisuga ja autori relativistliku üldkäsitusega; sellest paralleelitamisest ta leiab uusi tõdesid ja ühtlasi . H. Tammsaare relativistliku eluvaate aluse. Et mitte vahele jätta, mainime IV osa puhul veel üht osalise tähtsusega kunstlikku võtet: lk. 134 viib Indrek koolivennast revolutsionääri Meleski poolt tarvitamata jäetud singi ja saia prügikasti. See on kummaline samm ja see esineb romaanis kunstliku võttena. Ta toob üksluiseks minevasse sagimisse värskendavat intriigi, ta toob uusi üllatavaid (seega värskendavaid) sündmusi (vt. ka lk. 219 jj., 430), toob uusi intriiginiite Indreku perekonda. Lisaks sellele valgustab Meleski lugu ise-kandist Indreku eluvaadet. Romaani V-s osas (1933) tõuseb tähtsale kohale Tiina
annaabi.ee 
