augustil 1930 nii see ka jäi. 13. märtsil 1921 toimus pidulik avaaktus, seda päeva hakkas seminar pidama oma aastapäevaks. Avamisel pidas J. Käis pikema programmilise kõne "Meie sihid ja ülesanded", milles esitas oma pedagoogilised kavatsused ja vaated. Esinemise võtmesõnadeks olid "uuenduspedagoogika" ja "töökool". Võru seminar tekkis tühjale kohale, paljuski tuli alustada nullist. Ometi sündis väheste aastate jooksul omanäoline kool, millest sai kooliuuenduse keskus Eestis, seda tänu oma juhatajale, kellel tuli luua nii uut süsteemi kui ka kooli, kasvatada kaastöötajaid-õpetajaid ja kujundada ühiskondlikku arvamust. Direktori esmaseks ülesandeks oli kindlustada õppeasutus pädeva kaadriga ja luua tööks vajalikud tingimused. Ning alates 1922. aastast asusidki Võru Õpetajate Seminari tööle põhikohaga õppejõud. Algul puudusid seminaridel üldkohustuslikud õppekavad. Kuid 1923. kehtestati seadus, mille
(6-klassiline haridus 9 aastaga). Kutseharidust oli võimalik omandada õppe- tootmiskombinaatides ja Tallinna Invaliidide Kutsekoolis. Õppida sai näiteks kingsepaks, rätsepaks, kodumasinate remondilukksepaks. (http://www.kakupesa.net/kakk/PIIT/r3.html) Ene-Silvia Sarv kirjutab aastal 2008: ¤ koolide vabanemine ideoloogilisest ja bürokraatlikust painest kümneaastakul 1987-1996 Eesti kooliuuenduse (nt aktiivsete koolide võimalus omaalgatuslikuks õppekava-arenduseks projekti Omanäoline Kool raames) ¤1997. a alates üleriigiline nõue kooliõppekava ja 2000. aastast ka kooli arengukava loomiseks. Mõlemad sisaldavad ühe aspektina vajadust sõnastada kooli visioon ja missioon (Sarv, Ene-Silvia. 2008. Eesti kool 21. sajandi algul.Õpetaja ja kool õpilase arengu toetajana. Õpetaja enesest ja koolist.Tallinn. Väljaanne on valminud sihtfinantseerimisprojekti SE 0132495s 03
Vakantseks jäänud õppetooli koormus jagati kolme inimese vahel. Üks osa anti Elangole, teine A.Koortile , kolmanda osa täitjaks kutsuti Pärnust Tartusse sealne koolinõunik Johan Estam. Õppeülesande täitjana oli Elango koormuseks tavaliselt paar tundi loenguid nädalas ja proseminari juhtimine. Loengute eelistas ta käsitleda koolikorralduse probleeme, sest Viinis oli ta selle valdkonnaga V.Fadruse seminaris tutvunud. Mõnikord käsitles ta ka noorsoopsühholoogia probleeme ja kooliuuenduse päevaküsimusi. Proseminari teemadeks olis enamasti esteetilise kasvatuse küsimused, eri maade koolisüsteemid, õpilase tundmaõppimise meetodid jne. 1933.aastal ilmus Elangol raamat ,,Lapsepõlv ja iseloom", mis 1935.aastal toimunud raamatuaasta puhul arvati saja parima eesti raamatu hulka(teine trükk ilmus 1940.a.). Samal ajal avladas ta ajakirjas ,,Kasvatus" mitu pikemat mitmest numbrist läbi käivat kirjutist. Ühest neist
koolidevahelisi erinevusi. Halvimad tulemused olid nn mixed-rühmades, kus õpetaja ei olnud ennast kindlalt positsioneerinud ning kasutas mõnes situatsioonis informaalse kooli põhimõtteid, mõnes aga mitte. Väidetakse, et kasvatusõhustiku muutus Inglismaal jääb 1980. aastatesse. Ühtlasi on see ilmekas näide sellest, et kasvatusarusaamad käivad suures osas ühte sammu ühiskondlik- poliitiliste arusaamadega. Konservatiivist peaministri M. Thatcheri läbiviidud kooliuuenduse üheks osaks sai riikliku õppekava koostamine. Koolile taheti anda varasemast tugevam roll riigi majandusarengu tagamisel. Uue õppekava täieliku rakendamiseni jõuti 1993. aastal. Riiklikus õppekavas kirjeldati teadmisi, oskusi ja taset, milleni iga õpilane konkreetses õppeaines konkreetsel õppeaastal peaks jõudma. Õppekava määratles ka selle, kuidas õpilaste edasijõudmist tuleb hinnata ja kuidas sellest ette kanda. Õpetajate võimalused mõjutada
annaabi.ee 
