Hurt taunis egoismi ja tõstis esile ühiskonda liitvaid väärtusi. (Ibid) Hurda teine soov. "Ükski eestlane, kes vahest talorahva seisusest lahkub ehk koolitamise läbi kõrgemale tõuseb, ei pea ega tohi sellepärast omast rahvast lahkum. Eestimees jäägu Eestimeheks igas ammetis, igas seisuses, maal või linnas," rääkis kõrgelt koolitatud eestlane. (Ibid) Jakob Jurda kolmas ja viimane soov esimese üldlaulupeo kõnes oli seotud koolidega. "Tuleb soovida, et Eestirahvale ka suuremaid koolisid elosse sünniks. Muretsegem koolide eest. See on mo viimne sõna, Eestivennad," lõpetas Hurt. (Ibid) 8 [Type text] KOKKUVÕTE Jakob Hurt on öelnud: "Eestlased ei ole mitte kärbsed, kes täna sünnivad ja homme surevad, vaid üks vana ja visa rahva sugu, kes ammu juba maailmas on elanud ja ka pärast meid veel kaua kestma saab." ( http://et.wikipedia.org/wiki/Jakob_Hurt)
soovituse Teaduste Akadeemia presidendile, samuti Kunstide Akadeemia auliikmele Lütkele, kelle abil Adamson saigi kooli sisse. 1876. aastal 8.jaanuaril tegi Adamson avalduse Peterburi Kunstide Akadeemiasse vabakuulajaks. Ta saigi vabakuulajaks, aga üleminek skulptuuriklassi toimus juba samal semestril. Väga tabavalt sobivad Adamsoni väsimatute püüdluste iseloomustamiseks Ants Laikma sõnad: ,,Ei olnud siis meil veel ,,tundisid" ega ,,kunsti" kursuseid- koolisid, ei kunstnikke, ei kunstiseltsi ega näitusi, mis oleks õhutanud, kust oleks saanud näha, leida mõtet või algatust, äratust või õpetust... Olid ainult ,,töpperite", tislerite ja maalrite ,,värkstoad", - sealt kiskusid, kasvasid, kangenesid välja meie esimesed kujurid, Eesti saava kunsti või kujunduse esimesed vilkuvad tähed: Köler, Weizenberg ja Adamson". Valitseval kohal vene kunsti elus oli 1575. a. asustatud Peterburi Kunstide Akadeemia, mis 19.saj
Oma niigi lühikesest elueast pühendas ta viimased kümme aastat põllumajandusele.C.R. Jakobsoni tegevuses oli olulisel kohal põllumajanduse arendamine ja talupoegade kutseoskuste parandamine.Põllumajanduse taseme tõstmist taludes pidas ta vajalikuks selleks, et talupojad saavutaksid suurema jõukuse. C.R. Jakobsoni avalik tegevus põllumajanduse alal algas 1868. aastal, mi ta Eesti Postimehes avaldas kirjutise ,,Veel mõni sõna pöllutöö asjust", kus ta ütleb: ,,Põllumeeste koolisid meil ei ole ja suurema hulga mõisateski küntakse ikka veel sellesama ennemuistse adraga(hark- ja vannasader), millega eestlased 700 aastat tagasi oma põldu kündsid...sellepärast ei või meie põlluharimise kord enne paremaks minna, kui meil oma põllumeeste kooli ei ole..." Selles kirjutises nõuab ta talupoja kutsehariduse parandamist ja põllumajanduskoolide asutamist. Samuti hindab C.R. Jakobson kõrgelt põllumajanduslike küsimuste lahendamist teaduslike uuringutega, öeldes:
Laivi: Alguses me olime vaimustunud kõik, see on õige. Käbid, käbid. Aga see ka, kuidas vanemad ja lapsed siia satuvad, see pole üldse niisama. Täpselt samamoodi ju nemad ka otsivad, et kuidas oleks ja mis see mõte on üldse ja siis nad seavad oma sammud siia, täiesti intuitiivselt, ilma, et nad aru päriselt saaksid ja mõni asi võib tunduda neile ju ka võõras aga sellepärast me ju ka neile seletame, teeme selliseid koosolekuid ja koolisid. Kui Sa alustasid sellest ökost ja säästlikust asjast, siis ühe ema kõige soojem ja sügavam mõte, et otsida kohta, kus lapsel oleks hea selleks impulsiks ja paljud on ilma teadvustamata leidnud, et see koht on hea ja siis ta tasapisi õpib seda tundma ja teadvustab. Ja selles mõttes on see ka loomulik, me ei suuda kunagi oma elu ette teada, me läheme ikkagi selle järgi, mis meil südames on ja niimoodi jõuavad lapsed ka siia ja pärast tuleb teadmine
annaabi.ee 
