midagi teha, siis ta tihti unustas ära mida ta tegema pidi. Igatahes vanemaid ajab poisi hüperaktiivsus hulluks. Diagnoosiks on ilmselgelt hüperaktiivsus, mis väljendub nendel, kel esinevad suured probleemid üliaktiivsusega ja tähelepanematusega. Sageli avaldub ka käitumise ja tegevuse stereotüüpia. Hüperaktiivse lapse tunneme ära sellest, et ta: (a) ei püsi paigal (niheleb toolil, leiab muud tegevust, tõuseb põhjuseta püsti, jalutab ringi, otsib midagi koolikotist, sahtlist; vahetunnis jookseb sihitult ringi; (b) õppetöös ei jälgi tundi, ei pane tähele, ei alusta tööd, ei saa aru mida peab tegema. Täidab ainult temale suunatud ülesandeid, väsib kiiresti; (c) ei omanda klassikäitumisreegleid, ei saa aru oma vigadest ja eksimustest, süüdistab sageli kaasõpilasi; samas on oma "mina" välja kujunemata. (d) individuaalses õppetöös (nt. järeleaitamine) vajab pidevat kordamist, tähelepanu
• 5. klass: keskmine kaal 4,2 kg, üle lubatud kaalu 85,7% koolikottidest • 6. klass: keskmine kaal 5 kg, üle lubatud kaalu 95,2% koolikottidest • 7. klass: keskmine kaal 4,3 kg, üle lubatud kaalu 40,9% koolikottidest • 8. klass: keskmine kaal 4,4 kg, üle lubatud kaalu 36% koolikottidest • 9. klass: keskmine kaal 5,4 kg, üle lubatud kaalu 95% koolikottidest Tulemused – tegelik ja lubatud koolikoti raskus Lastevanemate teadlikkusest koolikotist kui rühihäiret tekitajast • “Ootan väga, et laste ülirasketele koolikottidele tähelepanu hakataks pöörama. Teiseks – laste teavitamist kellegi teise poolt, sest vanemate jutust võib väheseks jääda – näen, et rääkimisest jääb väheseks. Perearsti käest kuulsin, et sirged seljad on tänapäeval juba haruldus”. • “Ma ei tea, kas kuidagi saaks selle kaalu vähendada. Ostsin küll väga kerge koti, väga õhukesed vihikud ja väikese
võlgades jne. Välimus muutub järjest hooletumaks, välisilme särav-eufoorilisest või õnnis-äraolevast kuni halli, haige näo, nõrkuse ja värisevate käteni. Probleemi teadvustamine toimub reeglina siis, kui ilmnevad füüsilise sõltuvuse nähud ehk ärajäämasündroom: äärmiselt halb ja raskesti talutav, mõnedel juhtudel eluohtlik seisund, mis tekib mõnuaine toime lahtumisel. Ühest foorumist: Nädala eest rääkis mulle sõbranna, et leidis oma 12-aastase poja koolikotist ecstasy tabletid. Ta oli kohutavalt endast väljas ja oli veendunud, et ta on olnud kohutav ema. Miks muidu ta pojal narkootikumid kotis olid. Nüüd lugesin üht lugu noorte narkomaaniast ja mulle hakkas kahtlane tunduma mu oma tütar. Ta ei suhtle enam oma vanade sõbrannadega ja uusi mulle ei tutvusta. Ahjaa, kirjutuslaual on ta hakanud sahtleid lukustama. Tütar on 15- aastane. Mida teeksite teie? Küsiksite otse? Nähud, mis viitavad narkootikumide tarvitamisele:
"Mina olen Ethan,"sel hetkel sisse astus õpetja .Tal oli käes mapp, seljas triiksärk ja jalas teksad. "Tervist! Minu nimi on Damen Wolf," tutvustas ta end," Mina sündisin Londonis 1982. aasta veebruaris, kui täpsem olla siis kolmeteistkümnendal veebruaril." Aga Ethan seda ei kuulnud. Ta viibis kuskil teises kohas, aga kindlasti mitte siin, siin ruumis oli ainult tema keha. Ta mõtles kuidas võis foto Helenast satuda tema juurde,poiss võttis pildi oma koolikotist välja, kuid seal polnud enam seda naeratavat tüdrukut, vaid oli ainult tema ema, kes sammuti naeratas, ent kellel olid pruunid juuksed ja rohelised silmad nagu poisilgi. Aga kuupäev jäi ikkagi samaks. õpetja rääkis ikka veel midagi, millele Ethan oma tähelepanu ei pööranud. Peale klassijuhatajat Ethan jooksis otseteed koju. Poiss isegi ei peatunud, et osta endale midagi juua. Koju jõudes karjus poiss üle terve maja:"Marian!"
annaabi.ee 
