Esimene arengustaaduim algab sünniga ja kestab 7 a. vanuseni,, teine staaduim lõpeb pubeteediga ja kolmas hõlmab arengu pärast puberteeti. Tegeletakse palju kunstiga, liikumiskunstiga, muusikaga, arendatakse kõnet. Õpilased on tegutsedes aktiivsed, atmosfäär on konkurentsivaba ning kasutatakse sõnalist, selgitavat hindamist. Oma pedagoogilise lähenemise arendas välja prantsuse külakooliõpetaja Celestin Freinet (1896- 1966), kes lähtus oma kunagisest koolikogemusest ja selle pedagoogika teket mõjutas ka tema haavatasaamine Esimese maailmasõjas. Freinet`juhtideeks oli: · kool peab kasvatama lapsed ja noored ühiskonna liikmeks; · kool on sotsiaalne kollektiiv ja seal peab valitsema võrdõiguslikkus, koostööd tehes õpitakse ühiskonna toimimist; · kool on töökool - õpilased planeerivad oma töö ise, teostavad selle ja hindavad koos teistega tulemusi;
Lugemispuuetena (düsleksia) käsitletakse lugemisvigu ja sõna kokkulugemise raskusi, kirjutamispuuetena (düsgraafia) käsitletakse häälikute ja tähtede vastavuse moonutusi (Kõrgesaar 1990). 4 2. Düsleksia mõiste 2.1. Düsleksia definitsioonid Maailma neuroloogide föderatsioon on düsleksiat defineerinud nii see on häire, mis esineb lastel, kes koolikogemusest hoolimata ei suuda omandada emakeele lugemis-, kirjutamis- ja hääldamisoskusi, mis on vastavuses nende intellektuaalsete võimetega. Düslektikud on siiski sama intelligentsed kui nende klassikaaslased. (Smith, Cowie, Blades 2008: 354-355) Mõned enamlevinud definitsioonid on järgmised: Düsleksia on (Ülevaade lugemispuuetest 2011): · häire, mis ilmneb lugemaõppimise raskustes, sobiva õpetuse, normaalse intellekti ja sotsiokultuuriliste võimaluste juures
Inimest käsitletakse koolis kui toorainet haridusmasinavärgi tarvis, keda tuleb programmeerida, selekteerida, kontrollida, mõõta. Koole võib nimetada ka haridustööstuse kogemusvaesteks jaamadeks (Ziehe 1996, Sahlberg 1998, Rinne & Salmi 1998, Groddeck&Garlichs 1978). Kooliõppimist võib võrrelda pika viibimisega kalmistul, kus loetakse nekrolooge suurmeeste saavutustest. Õpilase osaks on olla nende dialoogi vaikne ärakuulaja (Ruus 2000). Empiiriline uurimus eesti koolinoorte koolikogemusest lubab väita, et praegu keskendub õpilaste hool oma olemise eest koolis kooli raamtingimustega toimetulemisele sooritada ettenähtud ülesanded, ületada oma igavus ja väsimus, tulla toime ajaprobleemidega, meeldida õpetajale jne (Kuurme 2004). Õpilased peaksid võimalikult palju saama koolis ise olla oma situatsioonide arhitektid, mitte aga õpetaja tegevuse ja verbaalsete õpisisude tarbijad. Omalt poolt leian, et selline hariduskorraldus ei kannaks vilja, sest tänapäeva kiire
vaatenurki. 3. Eluaastaks suudavad lapsed jutustada suhteliselt ladusalt lugusid, millel on algus, temaarendus, haripunkt ja lõpp. 6.või 7.eluaastaks on enamik lastest alustanud lugemis- ja kirjutamisoskuste omandamisega. Kehva lugemisoskusega laps ei ole tõenäoliselt koolieelsetel aastatel omandanud oskust eristada kõnehäälikuid. Düsleksia on häire, mis esineb lastel, kes koolikogemusest hoolimata ei suuda omandada emakeele lugemis-, kirjutamis- ja hääldamisoskusi, mis on vastavuses nende intellektuaalsete võimetega. Lapse keele arengut käsitlevad väitlused keskenduvad eelkõige bioloogilistele ja kognitiivsetele teooriatele. Hilisem, alternatiivne interaktsionistide koolkond on rõhutanud palju rohkem sotsiaalse konteksti mõju lapse keele arengus, samuti lapse enda aktiivsust keele omandamisel.
annaabi.ee 
