” Kui mul on natukenegi keeleoskust siis ma ikkagi lähen ja ütlen: “Tere, kuidas läheb?” Sama lugu on riigi ametnikega. Nad peavad oskama oma emakeelt ja olla haritud inimesed. Ajalehes Põhjarannik, 29. mai 2013 väljaandes, on artikkel, kus räägib neljast Narva koolijuhist. Kuna neil puudub keele oskus, kaotavad nad oma töö. Tuleb välja, et kui ma tahaks olla mõne kooli juht, tähendab see seda, et mul peab olema keeleoskus. Samas on see enesest mõistetav, kuna koolijuhil on erinevaid asjaajamisi ja seal on vaja keeleoskust. Miks on puhas emakeel oluline? Igal inimesel on vaja omavahel rääkida. Sellejaoks on aga vaja ühist keelt. Järelikult peavad olema kahel rääkival inimesel oma emakeel. Täpselt sama lugu on äriinimestega või tähtsamate isikutega. Nad peavad oskama emakeelt, et asju ajada ja jätta endast haritud inimese kuvand. Kes kasutavad eesti keele asemel inglise keelt? Ütleks nii, et umbes 10-15
Koolijuhtidel on kindlasti tänu e-koolile parem ülevaade kogu koolielust. Koolijuhid saavad ülevate puudumistest ja õppimise tulemuslikkusest, aineõpetajate ja klassijuhatajate tegevusest, ennetada võimalikke probleeme mõne õpilasega ja koostada kohalikele omavalitsustele ning riigile vajalikku aruandlust. Kasutades e- kooli saab koolijuht tegelikele andmetele vastava aruandluse mitte ainult õpilaste õppeedukuse vaid ka õpetajate töökoormuse ja korralikkuse kohta. E-kool aitab koolijuhil langetada ajakohasele infole põhinevaid otsuseid, mis aitavad õpilastel saavutada paremaid õpitulemusi. Väga suur puudus on e-kooli puhul interneti propageerimine. Tänapäeva õpilased veedavad niigi palju aega internetis ja e-kool süvendab arvutist sõltuvust veelgi. Väga negatiivne on ka see, et e-koolis läbiviidavad muudatused muudavad selle rakenduse aina sotsiaalvõrgustike sarnaseks. Sarnasused Facebooki'i ja Orkutiga on järgmised: saab
eriabi vajavad lapsed koolis abita. Suund on võetud sellele, et tugisüsteemide korraldusega koolides peab tegelema kohalik omavalitsus liiatigi ilma riigipoolsete rahaliste abivahenditeta. Kui koolides olidki juba töötanud sisse tugiteenuste süsteem ning tööle võeti erialaspetsialiste, siis nüüdseks on kujunenud olukord, et spetsialistide poolt teostavateks tugiteenusteks õpilastele tuleb koolijuhil ja omavalitsusel leida ise, kuidas hakkama saada. Tõenäoliselt, kui raha ei leita, siis tuleb inimesed töölt vabastada, kuid põhikooli- ja gümnaasiumi seadus nõuab endiselt kohustuslikku tugiteenuste pakkumist õpilastele. Eesti Vabariigi üldhariduskool on ühtluskool, s.t. igaühel peab olema võimalus saada haridust vastavalt võimetele. Igal lapsel on probleeme ja vajadusi, mis on ainuomased temale. Meie
Miks on neid ühes koolis rohkem, teises vähem? Selles on süüdi õpetaja elukutse alaväärtustamine. Kui noor mees, kes on õppinud õpetajaks, saaks niisugust palka, et tagada oma perekonnale eksistents, siis tuleks ta kooli ega peaks otsima paremini tasustatud töökohta. Kui mul oleks klassi ette viia mõni suur tugev mees, siis mul ei oleks distsipliiniprobleeme, nad vaataksid talle otsa ja oleksid temast vaimustuses. Kui see eriala oleks väärtustatud, siis minu kui koolijuhil tekib võimalus valida selline õpetaja, millist ma paremaks pean. Kui ma võtan kellegi katseajaga ja ta osutub halvaks, siis katkestan temaga suhted, võtan teise. Ja niiviisi tekib mul hea kaader. Aga mul pole kusagilt võtta! Lööge lahti "Õpetajate Leht" ja vaadake, kuidas eesti koolid otsivad õpetajaid. Ütleme, et seal mingi Lehesalu põhikool vajab: emakeele õpetajat, inglise keele õpetajat, keemia õpetajat, kehalise kasvatuse õpetajat ja informaatika õpetajat. Ja see
annaabi.ee 
