Alar Tamming on ärimees, investor, NSV Liidu meistersportlane lauatennises ja psühholoog. Kust tuleb andekus ja misläbi on see mõõdetav? Eelmise sajandi kahekümnendatest sai alguse inimese andekuse võrdsustamine kõrge IQ- näitajaga. IQ näol on meil tegemist üldise vaimse võimekusega, mis, nagu hästi teada, jaotub normaaljaotuse järgi. Sellest kriteeriumist lähtuvalt peaks andekaid olema umbes 25 protsenti populatsioonist. Kuna IQ korreleerub kooliedukusega, siis võib see viia mõtteni võtta õpilaste keskmiste hinnete alusel koostatud pingerea tipust viis protsenti parimaid ja nimetada nad andekaks. Sellise lihtsustatud sildistamisega leiaksime küll üles nii öelda kooliandekad lapsed, kes on tugevad reproduktiivses mõtlemises ja hästi kohanenud koolisüsteemiga, kuid jätaksime andekate programmidest kõrvale paljud tulevased Einsteinid ja Mozartid. Kui me tahame üles leida ka peidetud anded ja silmapaistvad loojad, siis tuleb
varavastaste süütegudega (§ 218) Komisjoniliikmete üldine suhtumine pisivarguse sooritajasse esmakordselt komisjoni sattunud alla 12-aastase noore puhul oli väga sarnane: leiti, et selline noor ei peaks üldse komisjoni sattuma, kuna tavaliselt see vaid traumeerib last ning tavaliselt on komisjoni toimumise ajaks olukord lahenenud, laps asjast aru saanud ning peretoetus aktiviseerunud. Nende laste hulgas on enam korraliku peretausta ja hea kooliedukusega lapsi. Viiendik neist oli vaba aja sisustamise suhtes aktiivsed käisid trennis, huviringis vms. Politseisse kutsumine, vanemate hurjutamine ning vahel ka koolipoolne reaktsioon sellest piisab lapse mõjutamiseks. Reeglina on see sündmus kogu pere jaoks väga ehmatav ja tavaliselt ei satu need lapsed hiljem kunagi komisjoni. Koolikohustuse mittetäitmine (haridusseaduse paragrahvi 8 rikkumine) on komisjoni sattumise sageduselt teiseks põhjuseks (17,2% juhtumitest)
Lapsed hakkavad neid protsesse teadvustama, millele saab ehitada enesejuhtimisoskused. ➧Lugemis-, kirjutamis- ja arvutamisoskuste kujunemine. Algklassides peaksid lapsed omandama tugeva baasi lugemise, kirjutamise ja arvutamise oskustele. ➧Teadmistes lähiümbrusest ja maailmast. ➧Motivatsioon, enesehinnang ja sotsiaalne areng. Lapsed mängivad endiselt meelsasti, kuid neil on ka tugev vajadus osaleda formaalses õppimises ja olla selles edukas. Enesehinnang on seotud kooliedukusega ja lapse suhtlusringkonna moodustavad klassikaaslased, kellega hakatakse end võrdlema ja kellega suheldes arenevad nende sotsiaalsed oskused. Vanus 10-14 aastat: Eneseregulatsioonioskused. Lapsed õpivad tulemuslikumalt juhtima oma käitumist ja tavapärastes oludes on suutelised teadlikult korraldama oma igapäevaseid tegevusi ning võtma vastutust ka kodustes kohustustes. ➧Tunnetus, metatunnetus ja õpioskused
1-42 k laste arengu hindamiseks. Arengutestide puudused. Individuaalsuse eiramine (arenguseisakud); kultuurierinevuste eiramine; valiiduse ja reliaabluse küsimus; teoreetiline põhjendatus; kallid (võrreldes lihtsa vaatlusega). Arengutestid ja hilisem IQ. Ennustatav väärtus tulevase võimekuse osas alla 2-a laste juures väike: DQ ja IQ mõõdavad erinevaid asju; DQ ja IQ ajas muutuvad, areng pole stabiilne; oluline DQ erinevus ennustab hilisemat IQ. Seos hilisema kooliedukusega tulemused vastuolulised. Intelligentsuse mõõtmisest: erinevad arusaamad. Üritatakse hinnata IQ-d ja selle komponente. IQ arvutatakse kujul (100 ± 15), hälbimus normist. IQ = (vaimne/kronoloogiline) x 100. Hindamise eesmärk on teaduslik huvi (teooria); praktiline vajadus, ennustamine (praktika). Tuntumad IQ testipatareid: STANFORD BINET' testid (1905- ); WECHSLERI SKAALAD (1939- ); KAUFMANI SKAALAD (1989- ); WOODCOCK-JOHNSON- R (WJ-R) 1999. Sümboolse mängu test. 1979.a M
annaabi.ee 
