Paide Gümnaasium 10.r klass SUGAR ehk Dzässis ainult tüdrukud Retsensioon 1.detsembril toimus Tartus, Vanemuise suures majas Jule Styne'i kuulus muusikal ,,Sugar". 1 Muusikali tegevus toimub nagu parimas seebiooperis kunagi ei tea, kes on tegelikult kes ning millega kogu see lugu lõpeb. Ka kõige esinduslikumas bändis võib tegutseda FBI agent
"Sugar ehk dzässis ainult tüdrukud''. Muusikal toimus kahes vaatuses ja kestis umbes kaks ja pool tundi. Muusikat mängis Vanemuise sümfooniaorkester, laulsid näitlejad ja Vanemuise ooperikoor, dirigeeris Tarmo Leinatamm ja muusikali lavastajaks oli Mare Tommingas. Muusikalis esitati orkestri- ja instrumentaalmuusikat. Esinesid solistid, ooperikoor, sümfooniaorkester ja isegi balletitrupp. Muusikalis oli paju tuntuid eesti muusikuid näiteks nagu Veiko Täär, Gerli Padar, Andero Ermel ja paljud teised. "Sugar" jutustab loo kahest muusikust, Joes'st ja Jerry'st, kes kabuhirmus pagevad Chicago gängsterite eest, sest nad sattusid pealt nägema üht verist mõrva. Esimeses vaatuses toimusid sündmumused Chicagos, kus saksofonist Andero Ermel ja kontrabassimängija Veikko Täär satuvad pealt nägema mõrva. Nad riietuvad naisteks, ühinevad bändiga ja põgenevad Floridasse. Selles vaatuses esitati laule nagu "Pennita kerjused''- esitasid:
,,Sugar ehk Dzässis ainult tüdrukud" Käisin Reedel, 14. Novembril Tartus Vanemuise teatris vaatamas muusikali ,,Sugar ehk Dzässis ainult tüdrukud," mille libreto kirjutas Peter Stone Robert Thoereni jutustuse ning Billy Wilderi ja I.A.L. Diamondi filmi "Some Like It Hot" põhjal. Muusikali lavastaja on Mare Toomingas ja autor Jule Styne. "Sugar" jutustab loo kahest muusikust, Joes'st ja Jerry'st, kes juhtusid nägema mõrva, mida nad ei oleks tohtinud näha. Nad põgenevad gängsterite eest Chicagosse. Seal nad teevad ennast naisteks, et neid ära ei tuntaks ja panevad üksteistele nimeks Josephine ja Geraldine. Nad lähevad tüdrukute tantsugruppi koosseisu ja sõidavad rongiga Floridasse. Reisi ajal kohtavad nad Sugarit. Jerry ja Sugar jäävad kokku igasugustest probleemidest olenemata
Tasuja JUTUSTUS EESTIMAA VANAST AJAST I Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujalgi maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid ühegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana,
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
