niipalju kaunistusi küljes ning hõbeniit. Terve see mood läks juba kohati sel ajal kentsakaks, näiteks Louis IV kandis 12 cm kontsaga kingi. Raivo rääkis kuninglikust trompetilaadsest pillist, mis oli nagu trompet. Kõikidel kuningatel ja tsaaridel oli see sümboliks seinale asetatud. Ta mängib ka ühe loo selle pilliga. Kontsert lõppeb väga huvitava looga, kus lõpus imiteerivad laulja ja puhkpillimängija omavahelist kaja. Sellest kontserdist ei saanud ainult kontserdielamust vaid sai ka teada palju pillide, tantsude kui ka moe ajaloost. Kontsert oli väga huvitavalt üles ehitatud ning iga hetk sellest oli huvitav. Need lood, mis nad mängisid tõid väga huvitava tunde, sellise nagu oleksidki ise barokiajas. Kõige rohkem meeldis mulle pillidest klavessiin, kuna tal on nii huvitav ja erinev kõla.
The Suni üheks sooviks oli, et kultuurikatlas kõlaks kogu aeg muusika, sellepärast esines vahepeal Heidy Purga, seekord DJ-na. Imeilus DJ sai oma tööga väga hästi hakkama. Peaesineja The Sun pidi alustama 21.00 ja minu üllatuseks ilmusidki bändimehed õigeaegselt lavale. Nagu The Suni kontserditel tavaks, tuleb laulja Tanel Padar alati viimasena lavale, nii läks ka seekord, Tanel Padar ilmus lavale köit pidi. Kuna reklaamis oli lubatud vägevat kontserdielamust, ei pidanud ma pettuma, sest tulemöll saatis pea igat lugu. Samuti oli rockibändi jaoks spetsiaalselt kohale tassitud võimas helitehnika, mis kõik laulud helikvaliteedi poolest suurepäraseks muutis. Kontserdipaik kultuurikatel oli muudetud väga efektseks ja suurejooneliseks, vana ja kõledat paika ei tundnud äragi. Bänd rokkis kogu hingest ja oli südamega asja kallal. Pillimehed ja laulja olid oma tuntud headuses, ning Tomi
Peale seda rääkis Raivo kuninglikust trompetilaadsest pillist, mis oli nagu trompet. Kõikidel kuningatel ja tsaaridel oli see sümboliks seinale asetatud. Kontsert lõppes väga huvitava looga, kus lõpus imiteerisid Liina ja Imbi omavahelist kaja. Minu arvates olid esinejate pillimängu-ja lauluoskused tasemel, nad teadsid mida teevad ja tegid seda ainult hästi. Esitus oli väga originaalne ja erakordne ning erines sellepoolest, et seal ei saanud ainult kontserdielamust, vaid sai ka palju uut teada pillide kohta. Juurde andis kindlasti veel ka barokiaegsed riietused, suured puhvis kleidid ja parukad. Kuna ma pole kunagi näinud sellises stiilis kontserti, siis oli see minujaoks ainulaadne elamus ning erines vägagi minu eelnevatest kontserdi kogemustest. Artistid olid hästi ette valmistatud ja mulle meeldisid eriti nende kostüümid, mis ei olnud vaid silmailuks, vaid ka väga teemakohased.
Nagu eelnevalt mainisin, siis tekitas Jaan Räätsa muusika minus vastakaid tundeid. Algselt kriipisid viiulid mu kõrva, sest pean viiulimuusika kuulamisega veel harjuma. Kuid asi muutus minu kõrvadele positiivsemaks, kui kõlama hakkasid teosed klaveril. Kontserdi teises pooles olin juba hakanud harjuma viiulimuusikaga, kui mängu tuli uus instrument - trompet, mille kõlast ei olnud ma eriti vaimustuses. Minu arvates muutis trompetisoolo teose järsuks ja rahutuks. Kokkuvõttes oli seda kontserdielamust huvitav kogeda, kuid tunnistan, et oma hingelt olen rohkem lüürilisema muusika austaja.
kõikide rõõmuks sai imetleda tema lauluhäält. Laulu ,,Kui mind enam ei ole" ajal oleksin soovinud veidike võimsamat häält, kuid kahjuks seda Nurmsalu pakkuda ei suutnud. Üldiselt suutis ta anda edasi Alenderi stiili ning mõttemaailma. Minu jaoks olid kõige suuremad pettumused Tanel Padari ja Kärt Tominga esinemised. Tanel Padari esinemisest oli aru saada, et ta polnud mõttega asja juures. Pidev publikule selja keeramine ning bändiga itsitamine rikkusid minu jaoks kontserdielamust. Tominga esitustest oli ainuke positiivne minu jaoks ,,Teisel pool vett". Ülejäänud kolmel palal jäi tema hääl liiga nõrgaks ning seetõttu oli raske pooltest sõnadest aru saada. Mulle väga meeldis lavakujundus, sest see sobis kontserdi olemusega. Samuti meeldis mulle, et juubelikontsert polnud laialivalguv ja pikaleveniv. See ei olnud kehv taasesitus millestki, mis kunagi oli olnud. Seekord oli lähenetud hoopis teise nurga alt Urmas Alenderi
Selle kontserdi juures mulle ei meeldinud see, et mul ei tekkinud üldse sellise õige kontserdi tunnet, näiteks juba see, et polnud riietehoidu. Jope pidi võtma kätte ja võis saali istuda. Kontsertsaal oli väga väike ja rahvast oli ka väga vähe vaatama tulnud. Need kõik asjad olid tingitud ilmselt sellest et tegemist oli kontserdi peaprooviga, õige kontserdi ajal oleks kõik need asjad teistmoodi olnud. See oligi ma arvan peamine põhjus miks ma ei saanud sellest tõelist kontserdielamust, see kõik jättiski liiga proovi mulje mulle. Kuid samas väiksel saalil olid ka omad plussid, see tekitas sellise hubase tunde ja väga mõnus oli kuulata. Esimesena esitati 5. sümfoonia. Mul oli kontserdi suhtes enne algust juba head mõtted, ma polnud kaua kuulnud sellist muusikat ja ootasin sellest huvitavat õhtupoolikut. 5. Sümfoonia kestis umbes viiskümmend minutit ja see oli minu arvates väga hästi esitatud. Peale seda tuli väike paus ja peale pausi ühines
Hamletit painab. Ühtlasi joonestuvad selle fraasi ja tema konteksti kaasabil välja erinevate süsteemide piirid ning moraalsed aktsendid. Kirjeldatule sarnane vaimne pilt avanes ka Turnage`i teose algust kuulates ja see väljend- liigestest lahti kangutatud rütm- torkas mulle iseenesest pähe. Kuna antud assotsiatsioon tekkis nii spontaanselt, otsustasin seda kasutada ka retsensioonis. Minu meelest annab see väga loomutruult edasi ärrituse ja reaktsiooni suhet, mis kontserdielamust iseloomustab. Turnage`i teose algus oli segadusseajav ja haaramatult "kreisi". Ainult interpreetide kõrge tase ja enesekindel olek andsid mõista, et laval toimuv kaos on tegelikult hoopis süsteem. Triin Pärgma, Tertia Humanitaar. 2008 Retsensioon
annaabi.ee 
