vigade parandamiseks paarsusbitt piisavalt informatsiooni ei anna. Keerulisemad veaavastuskoodid on nn kontrollsummad. Nende põhimõte seisneb selles, et andmebittide alusel arvutatakse mingi kindla algoritmi abil välja üks kontrollkood, mis pannakse paketiga kaasa. Seejärel arvutab paketi vastuvõtja uuesti sama koodi välja ja kui see erineb saadud kontrollsummast, on pakett vigane. Kontrollsumma eelis on see, et korraliku algoritmi ja piisavalt pika kontrollsuma puhul on väga raske (peaaegu võimatu) teha kahte erinevat paketti, millel oleks sama kontrollsumma. Seega võib üsna kindlalt väita, et kui kontrollsummad klapivad, on pakett korrektne. Kõige levinum veaavastustehnoloogia on CRC Cyclic Redundancy Check. CRC arvutamisel kasutatakse 16- või 32-bitist polünoomi (generaator), mida teavad nii saatja kui vastuvõtja (see polünoom on standardiga määratud). Saatja poolel tekitatakse selline
vigade parandamiseks paarsusbitt piisavalt informatsiooni ei anna. Keerulisemad veaavastuskoodid on nn kontrollsummad. Nende põhimõte seisneb selles, et andmebittide alusel arvutatakse mingi kindla algoritmi abil välja üks kontrollkood, mis pannakse paketiga kaasa. Seejärel arvutab paketi vastuvõtja uuesti sama koodi välja ja kui see erineb saadud kontrollsummast, on pakett vigane. Kontrollsumma eelis on see, et korraliku algoritmi ja piisavalt pika kontrollsuma puhul on väga raske (peaaegu võimatu) teha kahte erinevat paketti, millel oleks sama kontrollsumma. Seega võib üsna kindlalt väita, et kui kontrollsummad klapivad, on pakett korrektne. Kõige levinum veaavastustehnoloogia on CRC Cyclic Redundancy Check. CRC arvutamisel kasutatakse 16- või 32-bitist polünoomi (generaator), mida teavad nii saatja kui vastuvõtja (see polünoom on standardiga määratud). Saatja poolel tekitatakse selline CRC kood, et kui vastuvõtja jagab
vigade parandamiseks paarsusbitt piisavalt informatsiooni ei anna. Keerulisemad veaavastuskoodid on nn kontrollsummad. Nende põhimõte seisneb selles, et andmebittide alusel arvutatakse mingi kindla algoritmi abil välja üks kontrollkood, mis pannakse paketiga kaasa. Seejärel arvutab paketi vastuvõtja uuesti sama koodi välja ja kui see erineb saadud kontrollsummast, on pakett vigane. Kontrollsumma eelis on see, et korraliku algoritmi ja piisavalt pika kontrollsuma puhul on väga raske (peaaegu võimatu) teha kahte erinevat paketti, millel oleks sama kontrollsumma. Seega võib üsna kindlalt väita, et kui kontrollsummad klapivad, on pakett korrektne. Võimalikud meetod veel: kahesuunaline paarsuskontroll, mis on mõnesmõttes ka vigu parandav kood. CRC (Cyclic Redundancy Check, tsükliline liiasuse kontroll) - Kõige levinum veaavastustehnoloogia.
Kasutatakse ka kahemõõtmelisi paarsusbitte, nende abil on võimalik ühekordseid vigu ka parandada. Keerulisemad veaavastuskoodid on nn kontrollsummad. Nende põhimõte seisneb selles, et andmebittide alusel arvutatakse mingi kindla algoritmi abil välja üks kontrollkood, mis pannakse paketiga kaasa; seejärel arvutab paketi vastuvõtja uuesti sama koodi välja ja kui see erineb saadud kontrollsummast, on pakett vigane. Kontrollsumma eelis on see, et korraliku algoritmi ja piisavalt pika kontrollsuma puhul on väga raske (peaaegu võimatu) teha kahte erinevat paketti, millel oleks sama kontrollsumma. Seega võib üsna kindlalt väita, et kui kontrollsummad klapivad, on pakett korrektne. Kõige levinum veaavastustehnoloogia on CRC – Cyclic Redundancy Check. CRC arvutamisel kasutatakse 16- või 32-bitist polünoomi (generaator), mida teavad nii saatja kui vastuvõtja (see polünoom on standardiga määratud). Saatja poolel tekitatakse selline CRC
annaabi.ee 
