nad hävivad. Järelikult võivad nad nii olla kui mitte olla. Kuid on võimatu, et nad võiksid alati olla. Sest kui selline asi oleks alati, siis ta ei saaks mitte-olla. Järelikult, kui oleks nii, et iga asi saab mitte-olla, siis oli kunagi hetk, kus mitte midagi ei olnud. Kui aga see on tõsi, siis ei saaks praegugi midagi olemas olla, sest see, mis ei ole olemas, saab hakata olemas olema ainult millegi juba olemasoleva kaudu. Iga kontingentse asja puhul võime ajas tagasi minna selle hetkeni, kus toda asja ei olnud (sest kui ta on absoluutselt alati olnud, siis on tegu pigem paratamatu kui kontingentse asjaga.). Seega võib vaimusilmas ajas tagasi minna ka niikaugele, kus ühtki kontingentset asja polnud. Kuid mis siis sel ajal oli kas tühjus? Ei saa olla. Sest siis poleks midagi saanud tekkida. Kontingentne asi ei saa tekkida iseeneslikult; tema tekke peab esile kutsuma mingi juba
mõiste juba varjatult subjekti mõiste juurde, "sisaldudes" selles) Paratamatu/Kontingentne Propositsioon on kontingentselt tõene ta on tõene, kuid oleks võinud olla väär. Teisisõnu, mingi olukord või fakt on kontingentne, kui ta oleks võinud mitte üldse olla või oleks võinud olla teistsugune. Nt. minu olemasolu on kontingentne ma oleks võinud ka mitte sündida. "Mul on vend" on väär propositsioon kontingentse asjaolu kohta, kuna mul pole venda. Kuid see on kontingentne, sest mul oleks võinud olla vend. "Kreisiraadio võitis Eurolaulu võistluse 2008. aastal" on tõene, ent kontingentne propositsioon. Propositsioon on paratamatult tõene ta ei oleks saanud olla väär. Paratamatu on see, mis peab olema näiteks peab materiaalsel asjal olema teatud suurus. See on paratamatu fakt materiaalsete asjade kohta. Klassikaline seisukoht
peresuhteid - need pole enam kindlad, vaid läbiräägitavad. Meedia pakub identiteedimudeleid. Seega: meedia, reklaam, pildid ei ole lihtsalt pildid, meelelahutus, vaid miski, mida võetakse väga tõsiselt. Ehk siis väärteadvus, väärsoovid ei ole väärad, tarbimiskultuuri üks oluline tugevus ongi see, et ta tekitab tegelikke soove, kehalisi soove. Vaatamata sellele, et nende rahuldamine on üsna kahtlane. Postmoderne identiteedi kui kontingentse üksuse kriitika Postmodernism seab identiteedi kui püsiva, kontingentse üksuse üldse kahtluse alla. Põhjuseks peale II maailmasõja massikultuur koos stiili, disaini, meedia jms, mis puudutuasid igapäevaelu toiminguid olulisel määral ja muutsid meie teadvust. (Baudrillard, Featherstone: postmodernism = tarbimisühiskond). Elustiil on kultuuriline: märgiline, muutuv, mitte päris. Sellest tulenevalt uut tüüpi
omandab oma selgemad piirjooned Baudelaire´i , sealhulgas ta E.A. Poe´st mõjutatud kunstiteooria puhul. See mõttelaad areneb avangardistlikes vooludes ning tipneb dadaistide Cafe´Voltaire´is jA SÜRREALISMIS. Ajastuteadvus väljendub avangardis, , mis kui sõnumitooja tundmatule alale tungib, trotsides äkiliste okeerivate kohtumiste riske, vallutab veel hõivamata tulevikku, tal tuleb orienteeruda, leida suund väljamõõtmata maa alal. Orientatsioon ettepoole, määramata, kontingentse tuleviku eelaimus, uue kultus tähendavad tegelikult sellise aktuaalsuse ülistamist, mis alati loob uuest subjektiivselt paigutatud minevikke. Uus ajastu teadvus tungib Bergsoniga ka filosoofiasse, ei väljenda ainult mobiilse ühiskonna, kiirenenud ajaloo, ebajärjepideva argipäeva kogemust, vaid mööduva, põgusa ja kõrgelt hinnatud dünamismis avaldub gatsusu, paeluva oleviku järele. Modernism on ennast eitav liikumine.
annaabi.ee 
