nkale, nleka, enlka, leakn, naekl V õõrsõnade kodunemisel ning tsitaatsõnade mugandamisel osalevad fonotaktikareeglid pidevalt saksa Schleif > eesti lehv muinasvene gramata > eesti raamat inglise rap > eesti räpp Konsonantühendid, mis algavad b-, d- ja g-ga, ei järgne kunagi lühikesele vokaalile III- vältelistes sõnades, nt padja, kabja, kõblas, kobras II välde aga patja, kapja, kõpla, kopra III välde v ja j ei ole kunagi konsonantühendis esimeseks konsonandiks sõna lõpus, v esineb küll konsonantühendi esimese konsonandina vokaalikao tulemusel (vr, vl), nt röövel : röövli h ei ole kunagi omasõnades konsonantühendis viimaseks konsonandiks: nt puhta, lahke, kohmakas, kõhna, kahvel, kahju; vrd nt soome karhu > eesti karu, aga eL metateetiline vorm kahr; võõrsõna parh `riidesort' Reeglina järgnevad klusiilid nasaalidele, kuid ei eelne neile, v.a nt kn: nt akna, võõrs. akne; võõrsõnas nt tm: rütm
a eesti) põlismurdes on kunagistest keskkõrgetest pikkvokaalidest /e:/, /ö:/, /o:/ saanud puhtad diftongid ie, üö, uo. Sarnaselt harilike vokaalide ehk monoftongidega võib diftong olla keele foneemivara täisõiguslik liige (see eeldab, et ta esinemises ilmneb samalaadilist süsteemsust nagu on monoftongidel). Kui see puudub, tõlgendame diftongi kahe vokaalfoneemi järgnevusena. Üks võimalusi on ka see, et üks komponent nn diftongis osutub funktsionaalses mõttes poolvokaalseks konsonandiks, nt /j/, /w/ või //. 4. Häälikumoodustuse fonoloogiline aspekt 4.1. Erisused keeliti: näiteid vokaalisüsteemidest Eesti kirjakeele i, e, ä ning a, o, u moodustuvad faktiliselt kardinaalvokaalidena, s.t trapetsi otstes (vt seal lõikuvaid põikjooni). Teisisõnu, tänapäeva haritud eestlase kõnet iseloomustab keele maksimaalne liikumisulatus ette-taha-suunal. Huulvokaalide ü, ö ning huulestamata tagavokaali õ
põhjuseks eelnevaid kadusid ja lühenemisi. Paul Ariste esitas vastupidise seisukoha: vältevaheldus põhjustas kaod ja lühenemised ja see lähenemisviis on pooldajaid leidnud. Sel puhul on vältevahelduse põhjuseks peetud muutunud rõhu- või kõnerütmisüsteemi, mille omakorda võis esile kutsuda Skandinaavias kõneldud muinaspõhja keele mõju. 6. Kuidas on tekkinud eesti keelde laadivaheldus? Laadivahelduse sünnitas sulghäälikute nõrkade vastete kadu või muutumine mõneks muuks konsonandiks pearõhulise silbi järel. Muutus arvatakse toimunud olevat 14.-15. sajandil. 7. Kuidas kadus vokaalharmoonia eesti keelest? Kadus enne 1800 AD. Kuigi tänapäeva eesti kirjakeeles ühtki vokaalharmoonia juhtudest ei esine, leidub vokaalharmooniat eesti murdeis, kõige järjekindlamalt võru murdealal. Sellepärast on põhjust arvata, et vokaalharmoonia on eesti keeles vana nähtus. Seda aitavad kinnitada ka kirjakeele vanimad mälestusmärgid. Nii näib 13
muinaspõhja keele mõju. PRAEGUNE EESTI KEELE ASTMEVAHELDUS ON TEKKINUD RÕHU- JA KVANTITEEDISUHETE AJALOOLISE ARENEMISE TULEMUSENA. 6. Kuidas on tekkinud eesti keele laadivaheldus? Laadivaheldus – tugevas astmes esineb klusiil. Üks vanemaid astmevahelduse liike. On omane vanale sõnavarale, genuiinsetele sõnadele ja varasematele laenudele. Selle sünnitas sulghäälikute nõrkade vastete kadu või muutumine mõneks muuks konsonandiks pearõhulise silbi järel. Muutus arvatakse toimunud olevat XIV-XV sajandil, sest veel XIII sajandi kohanimedes on klusiili nõrk vaste säilinud, vrd. Kohanimed Andikevaerae ’Annikvere’, Eghöntakae ’Jõetaga’, Jogentagania, Raudanal ’Raua-’, Hergaenpae ’Härjapea’ XIII sajandi ürikuis, aga XIV sajandi algul juba ka Meintacus ’Mäetaguse’, Waympere ’Vaopere’. Tegelikult jätkus selle muutusega
annaabi.ee 
