Nad täidavad täielikult ruumi. Kuna nad ei ole jagatavad nimetab ta neid atomiteks s.o. ''jagamatud''. Tõeline on vaid tühi ruum selles liikuvate aatomitega. Dederminism ettemääratus. Mehaanilised põhjused ja paratamatus. Küsimusele MIKS? On alati kaks seletust: Teleoloogiline mis eesmärk on ühel või teisel sündmusel. Mehaaniline mis põhjus on sellel sündmusel. Demorkritose jaoks ei oma eesmärk mingit tähendust, kõike valitsevad mehhaanilised põhjused. Ta on konsekventse materjalist. Anaxagorase maailmamõistus (nus) on asendanud siin paratamatusega (ananke). Sokratese eelne filosoofia Antiikfilosoofia tähtsamad lähtekohad: 1) Arhee küsimus ja maailmas valitsev üldise korra seaduspärasuse otsimine. 2)mõistega aletheia seotud teemad olemine, tõde ja tõsikindel tunnetus. Sokratese eelne periood: Mileetose koolkond, Pythagorase k, elea k, herakleitos ja hilisemad loodusfilosoofia (demokritos- empedokles:tuli, vesi, õhk, maa).
Seega ei olnud kõlblus Platoni jaoks mitte väärtus omaette, nagu Kanti käsitluses, vaid oli seda ikka koos nende soovitavate tagajärgede, konsekventsidega, mis kõlblusest eeldatavasti pidid tulenema. Kui nii, siis on aga Sokratese ja Platoni positsioon avatud sofistide kriitikale, kes said kerge vaevaga leida kogemusest küllaga näiteid selle kohta, kuidas vooruslikud inimesed pole oma voorustele vaatamata oma elu jaoks soovitavaid konsekventse saavutanud. Samas leidub piisavalt näiteid voorusetutest inimestest, inimestest, kes ei ole ei targad, vaprad, mõõdukad ega õiglased platonlikus tähenduses, kes aga paistavad elus tervikuna hästi toime tulevat. Platoni metempsühhoosi õpetus ongi ehk hädalahendus sellele probleemile – kui voorusetus ei saa ka selles elus “karistatud”, siis tulevases elus kindlasti. Nagu juttu oli, eeldas ta, et iga tulevane ümbersünd
Erasmus ehk Erasmus Rotterdamist (1466 1536). Tema katoliku kirikut kritiseerivad ja uut tõelist kristlikku teoloogia kuulutavad kirjatööd avaldasid kaasaegseile teoloogidele, nii Lutheri ja tema mõttekaaslaste arengule kui ka Liivimaa esimesele luterlikule jutlustaja Andreas Knonpkenile ülitugevat mõju (Arbusow 1921: 168). Erasmuse ,,käsituse järgi on kristlus põhimõtteliselt lihtne õpetus (philosophia Christi), mis inimeselt nõuab personaalseid konsekventse: tuleb õigesti ja kõlblalt elada ning lasta end juhtida armastuse vaimul." (Petti 1998: 91.) Erasmus ülimaks sihiks oli kristliku religiooni uuendamine ning ta uskus, et seda on võimalik uuendada korraliku teadustöö kaudu heebreakeelse ja kreekakeelse piibli uurimisega. 1516. aastal ilmus Erasmuselt kreeka keelne Uus Testament koos uue ladinakeelse tõlkega. Uudne ja sisuliselt täpsustatud tõlge muutis Uue Testamendi
ajaliseks ühtsuses. 19 2. Mõistuse vormid: kategooriad ja neile vastavad otsustusvormid. Need asetavad kaemused mõistete alla ja seovad mõisted otsusteks. 3. Mõistuse regulatiivsed printsiibid (ideed). Neil ei ole tunnetuslikke (konstituiivseid) funktsioone, juhivad aga mõistuse tunnetuse kõrgemaks kokkuvõtteks ja ühtsustamisele. (2) Praktilise mõistuse kriitika uurib konsekventse eetilise toimimise võimalusi ja püüab anda mõistusele selle põhimõtete (aprioorsete) kujundamises kindlat kohta. Ta leiab siin, et meile on antud kaks tahte astet: 1.paljas meeleline taju kui madalam võime ja 2. praktiline mõistus kui kõrgem. Tahte aprioorse osana näitab ta: 1. Kategoorilist imperatiivi, kui üldise seaduse puhast vormi. See on eetilise toimimise üldine ja hädavalik põhimõte. 2. Praktiline teadvus, et on olemas tahtevabadus, surematus ja jumalik, moraalne
annaabi.ee 
