tõusnud 0,30,6 kraadi; ennustatakse suure kindlusega, et maakera temperatuur hakkab tõusma; temperatuuri jaotust maailma eri piirkondades ei osata ennustada; kasvuhoonegaaside sisaldusi reguleerivad keerulised tagasiside protsessid, mis võivad kliimamuutusi nii kiirendada kui ka aeglustada. Temperatuurimuutused Praegust kliimasoojenemist varjutab väävliaerosoolidest ja osoonikaost põhjustatud jahenemine; aerosoolid võivad toimida kondensatsioonituumadena ja suurendada sel viisil pilvede moodustumist, mis omalt poolt peegeldavad päikesekiirgust kosmosesse tagasi; kui väävlisaastet märgatavalt piiratakse, siis vähenevad tugevasti ka sulfaataerosoolide kogused atmosfääris ja jahutav mõju nõrgeneb; CO2 soojendav mõju püsib aastakümneid pärast saaste vähendamist. Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Kliimamuutuse mõjud
Märgsadenemisel reageerivad gaasilised SO2 ja NO2 pilvede tilkvee või vihmapiiskadega ja laskuvad maha sademetega. Eriti hügroskoopne on vääveldioksiid - veega kokku puutudes lahustub ta selles kergesti. Võib toimuda ka vastupidi, et veepiisad hakkavad kondenseeruma väikeste väävelhappe kübemete ümber. Selliselt tekkivad osakesed moodustavad nn. sulfaadiaerosoole, mis osalevad samuti kasvuhooneefektis. Aerosooli osakesed toimivad vee kondensatsioonituumadena õhus, soodustades niiviisi pilvede moodustumist ja muutes kliimat jahedamaks. Väävli- ja lämmastikuühendid võivad õhus ka kuivalt, fotokeemiliselt hapenduda (oksüdeeruda) gaasiliseks väävel- ja lämmastikhappeks. Järelikult tekitavad need traditsioonilised hapestavad ühendid ka fotokeemilise saaste.(P.Anttila 1996) Kuivdepositsiooni ei tingi üksnes õhurõhk. Saasteained kanduvad õhuvooludega pindade lähedusse ja takerduvad neile
õhku hõljuma. Kui kondensatsioonituumi on vähe, siis saab samast hulgast veeaurust vähe suuri tilku, mis käituvad hoopis teistviisi. Niimoodi juhivad kondensatsioonituumad pilvede ja sademete arengut ning selle kaudu maakera kliimat. Kuidas aga tekivad kondensatsioonituumad, jäi kauaks mõistatuseks. Inglise füüsik Charles Thomson Wilson leidis Nobeli preemiaga pärjatud töös, et veeauru väga suure üle küllastuse puhul võivad kondensatsioonituumadena käituda ka tavalised õhuioonid. Paraku aga ei tule looduslikus õhus piisavalt kõrget üleküllastust kunagi ette. Kasutatud kirjandus: 1. " Universum valguses ja vihmas " Uno Veismann ja Rein Veskimäe Leisi keskkool Äikese saladused referaat Koostaja :Eliis Väljaäär 11 klass Juhendaja:Rein Ojasoo Leisi 2008
Seejuures jahtub õhk peaaegu 1° iga saja meetri tõusu kohta (temperatuuri kuivadiabaatiline gradient), kuid kondenseerumisel vabaneb varjatud soojus ja sel juhul on langus umbes 0,6° saja meetri kohta (temperatuuri märgadiabaatiline gradient), ent viimane pole konstant ja selle väärtus sõltub õhurõhust ning temperatuurist. Kondenseerumine on võimalik ka sooja ja külma õhumassi segunemisel, näiteks veekogudega seotud udud tekivad sageli niiviisi. Kondensatsioonituumadena käituvad meresoola kübemed, tahmaosakesed, bakterid jt hügroskoopsete omadustega aerosooliosakesed. Sellised tuumakesed on väga olulised kondenseerumisel, sest vastasel juhul pilvi ei tekiks, isegi kui õhk oleks üleküllastunud. Oluline on pilvede tekkimisel ka ümbritseva õhumassi temperatuuri muutus kõrguse suurenedes näiteks piisavalt suure vertikaalse negatiivse temperatuurigradiendi puhul on vertikaalsed õhuvoolud soodustatud ja seega samuti pilvede tekkimine
annaabi.ee 
