teenuse kvaliteet määrab sidevõrgu kliend hinnangu sideteenusele. Sideliikluse analüüsides määrataksegi seoseid nende parameetrite vahel. Liikluse intensiivsus on määratud, kui kõnealgatusnõude saabumise sagedus * keskmine ühe kõneseanssi kestus (erlangites). Sideliikluse põhiparameetriteks on: tipptund suurima sidemahuga tund ööpäevas (15 min. täpsus) seadmete hõivatus siin vaadeldakse kas juhtseadmete või kommutatsiooniseadmete hõivatust (näitab, milline osa kogu liiklus intensiivsusest hõlmab konkreetseid seadmeid). 10. Sideliikluse mõõtmine; liiklusmaatriks; mõõtetulemuste analüüsi meetodid. Sideliikluse mõõtmise eesmärgid on sidevõrgu projekteerimiseks ja dimensioneerimiseks alusinfo kogumine, marsruutimise alusinfo kogumine, kõnede maksustamise info kogumine. Sõltuvalt sidevõrgu tüübist mõõdetakse järgmiseid parameetreid:
primaarkommutatsiooniskeemi. Kõige levinumat tüüpi alajaamas on kaks jaotlat (kõrge- ja keskpingele, või siis kesk- ja madalpingele), kuid elektrivõrgu sõlmedes ja suuremate tarbimispiirkondade toitmiseks kasutatakse ühes alajaamas isegi kuni viit eripingelist jaotlat. Suuremate elektrijaamade juures võib jaama sidumiseks ülekandevõrguga kasutada ka ühepingelist alajaama. Jaotlaid eristatakse peamiselt kogumislattide arvu, möödaviiklattide olemasolu ja kommutatsiooniseadmete arvu ning kasutusviisi alusel. Enamikel juhtudel kasutatakse kas ühe- või kahekordseid kogumislatte), kusjuures peetakse silmas, et latt kujutab endast kolmefaasilist konstruktsiooni, mida lihtsuse mõttes kujutatakse primaarkommutasiooniskeemidel ühejoonelistena. Millist skeemi igal konkreetselt juhtumil kasutada, sõltub nõuetest elektriedastuse töökindlusele, see aga omakorda alajaama tähtsusest elektrisüsteemis, vajadusest elektrivõrku teatud olukordades sektsioneerida ja
primaarkommutatsiooniskeemi. Kõige levinumat tüüpi alajaamas on kaks jaotlat (kõrge- ja keskpingele, või siis kesk- ja madalpingele), kuid elektrivõrgu sõlmedes ja suuremate tarbimispiirkondade toitmiseks kasutatakse ühes alajaamas isegi kuni viit eripingelist jaotlat. Suuremate elektrijaamade juures võib jaama sidumiseks ülekandevõrguga kasutada ka ühepingelist alajaama. Jaotlaid eristatakse peamiselt kogumislattide arvu, möödaviiklattide olemasolu ja kommutatsiooniseadmete arvu ning kasutusviisi alusel. Enamikel juhtudel kasutatakse kas ühe- või kahekordseid kogumislatte), kusjuures peetakse silmas, et latt kujutab endast kolmefaasilist konstruktsiooni, mida lihtsuse mõttes kujutatakse primaarkommutasiooniskeemidel ühejoonelistena. Millist skeemi igal konkreetselt juhtumil kasutada, sõltub nõuetest elektriedastuse töökindlusele, see aga omakorda alajaama
ning ühe trafoga alajaamas ST ≥ S m 5.2.4 Kommutatsiooni- ja mõõteaparatuur Elektrienergia ülekandmise ja jaotamise kõikidel tasemetel on vaja elektriahelaid teineteisest eraldada hooldustööde tegemiseks, rikete likvideerimiseks ning rikkis seadmete eemaldamiseks elektrivõrgust. Seadmeid, mille ülesanne on eraldada erinevaid võrguosi teineteisest, nimetatakse kommutatsiooniseadmeteks. Kommutatsiooniseadmete valik sõltub ennekõike pingeastmest ja jaotlate skeemist, aga ka nõutavast töökindlusest ja muudest asjaoludest. Keskpingevõrkude kommutatsiooniseadmeteks on võimsuslülitid, koormuslülitid, lahklülitid ja sulavkaitsmed. Lülituste kõrval normaal- ja anormaaltalitluses on vajalik kaitselahutamine, kus seadmed pikemaks ajaks elektriliselt eraldatakse ning ohutuse tagamiseks ka maandamine. Joonisel 5.26 on kaks uutes 110/20/10/6 kV toitealajaamades enam levinud keskpingejaotla skeemi
arvugamähiste gruppidega, mis on keritud kolmele südamikule ja paigaldatud ühele E kujulisele trafosüdamikule. 53.Laeva el. jaama peajaotuskilp.Generaatorite tööreziimide juhtimiseks ja nende poolt toodetud el. energia jagamiseks on laeva masinaruumis terasplekist kapitaoline ehitis, mida nim. peajaotuskilbiks. Peajaotuskilbil eesmärk on: 1.el. en jagamine 2.el. en parameetrite reguleerimine 3.el. seadmete automaatne kaitse 4.elektrilised mõõtmised 5.el. seadmete ja aparaatide kommutatsiooniseadmete signalisatsioon.Kilbi sisse on monteeritud alumiiniumist või vasest erivärvi latid ehk siinid,mille külge kinnituvad läbi juhtimisaparatuuri generaatorite peavoolu juhtmed. Esipaneel on vastavalt generaatorite arvule jagatud sektsioonideks,mis on varustatud vajalike kontrollmõõteriistadega(v,a,w,oom) juhtimisaparatuuriga (releed, nupud, lülitid, kaitsed) 54.Termoõlikatla eelised ja puudused võrreldes aurukatlaga. 55.Käsi-, automatiseeritud- ja automaatjuhtimine
ri ja on levinud suuremat talitluskindlust nõudvates süsteemi- ja ülekande- võrkudes alates pingest 110 kV. ELEKTRIRAJATISTE PROJEKTEERIMINE © TTÜ elektroenergeetika instituut, Peeter Raesaar, Eeli Tiigimägi ELEKTRIVÕRKUDE PROJEKTEERIMINE 45 Alajaamade skeemid Alajaama skeem on põhiliselt määratud alajaama võrku ühendamise mooduse, võrgu nimipinge, ühendusliinide arvu ja valitavate kommutatsiooniseadmete- ga. Alajaamade liigitamiseks kasutatakse samuti termineid, mis pole üheselt ranged. Näitena on toodud võimalik liigitus alajaamade võrku ühendamise mooduse ja paiknemise järgi (joon 1.8). Joonis 1.8 Alajaamade ühendus võrguga: a) tupikalajaam; b,c) harualajaamad; d) transiitalajaam; e,f) sõlmalajaamad Alajaama skeem peab vastama planeeritava võrgu funktsioonidele ning kind- lustama tarbijaile vajaliku elektrivarustuskindluse elektrisüsteemi normaal-,
annaabi.ee 
