3. TÖÖGA RAHULOLU SEOS JUHI SUHTLEMISKOMPETENTSUSEGA 3.1 Suhtleja kompetentsus Salacuse(õigusteaduse proferssor) on näidanud, et muutunud töökeskkondade tulemusena, kus töötajad on haritumad ja intelligentsemad kui eelmised põlvkonnad, peavad liidrid juhtima läbirääkimiste kaudu. Täpsemalt märkis Salacuse, et liidrid suudaksid veenda teisi järgima enda visiooni, peavad nad efektiivselt kommunikeeruma tekitades järgijates huvi. Selleks, et juhte tajutaks kompetentsete suhtlejatena, peavad nad jagama infot ja vastama informatsioonile õigeaegselt, aktiivselt kuulama teiste seisukohti, kommunikeerima selgelt ja tabavalt kõikidele organisatsiooni tasemetele. Myers'i ja Kassing'i uurimistulemused näitavad, et juhi suhtlemiskompetents on märkimisväärne töötajate organisatsiooniga samastumise ennustaja. 2006. aastal läbi viidud uuringus leiti positiivne seos juhtide
(interpretatsiooni) süntaktiliste Kommunikatsioon hajussüsteemidele) etteantud keelekonstruktsioonidega Protsessid peavad info vahetuseks Klassikaline automaat ei ole sobiv keerukate ressursid ei oleks ületatud. Tokenite arv teatud (sümbolite kombinatsiooniga) kommunikeeruma süsteemide kirjeldamiseks (keerukaid graafe ei ole kohas. Kui Semantika põhineb aluseks oleval arvutusmudelil Erinevad arvutusmudelid kasutavad erinevaid võimalik inimestel mõista) piirang on 1, siis seda kutsutakse vahel ka
öelda, et märgilisel alusel toimuv sotsiaalne kommunikatsioon pole piiramatult vaba ettearvamatu protsess, vaid ajaloolilselt kujunenud kultuuriruumi (ühiskonna) olemuslike tähendusseoste alusel objektiivselt raamistatud, süsteemselt korrastatud ja säärasena prognoositavalt eesmärgipärane tegevus niivõrd, kui antud kultuuriruum on kvalitatiivselt vorminud tunnetava (kommunikeeriva) subjekti. Ruum, vaadatuna subjekti positsioonilt, pakub huvi ja ärgitab kommunikeeruma peamiselt (subjektse) kohandumise ja (ruumi) kohandamise vaatevinklist. Oleks kummaline eeldada, et kommunikeeriv subjekt loob märgisüsteemi, subjektselt mõtestatud informatsioonilise seose ruumiga (või teise subjektiga) n-ö absoluutselt subjektiivses iseolemises. Ühise aluskeele märgisüsteem, loogika ja struktuur on kujunenud kultuuriruumi kui niisuguse arenguprotsessis, dialektid aga vaadeldava ruumi suhteliselt autonoomsetele allsüsteemidele
lubab öelda, et märgilisel alusel toimuv sotsiaalne kommunikatsioon pole piiramatult vaba ettearvamatu protsess, vaid ajaloolilselt kujunenud kultuuriruumi (ühiskonna) olemuslike tähendusseoste alusel objektiivselt raamistatud, süsteemselt korrastatud ja säärasena prognoositavalt eesmärgipärane tegevus niivõrd, kui antud kultuuriruum on kvalitatiivselt vorminud tunnetava (kommunikeeriva) subjekti. Ruum, vaadatuna subjekti positsioonilt, pakub huvi ja ärgitab kommunikeeruma peamiselt (subjektse) kohandumise ja (ruumi) kohandamise vaatevinklist. Oleks kummaline eeldada, et kommunikeeriv subjekt loob märgisüsteemi, subjektselt mõtestatud informatsioonilise seose ruumiga (või teise subjektiga) n-ö absoluutselt subjektiivses iseolemises. Ühise aluskeele märgisüsteem, loogika ja struktuur on kujunenud kultuuriruumi kui niisuguse arenguprotsessis, dialektid aga vaadeldava ruumi suhteliselt autonoomsetele allsüsteemidele (subkultuurid, sotsiaalsed kihid ja
annaabi.ee 
