sureb oma au ja põhimõtteid kaitstes, loos „Maailma lõpp Hiiumaal“ kirjeldab autor tegelase loojakarja lahkumist äärmiselt ilmekalt järgmiste sõnadega: „Tema petrooleumilamp, mille kõrval ta tugitoolis istus ja mis veel surnu kõrvalgi truult põles, hakkas ükskord koledasti tahma ajama, täites kogu toa tahmalooriga, mis sadestus kõikjale. Tema pääsenud hing aga oli valge ja puhas nagu lumi, mis tol ajal Hiiumaale langes.“ Peategelase Komissarovi lahkumine „Vaenulikus õnnes“ illustreerib samuti hästi Schaperi head tunnetust: „Kaks päeva hiljem leidis Vaska oma eaka härra kokkuvajunult muresohval istumas, käte vahel von Engelhardti põldude ilusaim linapeo, kahvatul tardunul näol väga õnnelik naeratus.“ Leedu päritolu noormehe Jonas Jasulaitise surm „Pagendatu kodus“, mis loo üldist konteksti arvestades mõjub ehk kõige traagilisemalt, leiab endale siiski ilusa lõpplahenduse, kui surija lausub oma
tegeleb igaveste nähtustega. Totaalne teater, kõigi vahendite kasutamine, võimendatud sõnum. Tegelase tunnetamine kui näitleja sisemine vaimne teekond. Näitleja psühhofüüsiline tervik. Näitleja vägi. Läbiproovitud tehnikad ja viisid rolli loomiseks. Rolli loomisel kõige olulisem näitleja kujutlusvõime ja usk. Näiteseltskond viidi ekstaatilisse seisundisse ja sündisid tipplavastused. 13.Võrrelge Evald Hermaküla ja Kalju Komissarovi teatrit 1970.-1980. aastail. Evald Hermaküla pidas tähtsaks näitlejakeskset teatrit, vaba mängu ja improvisatsiooni. Hermaküla teatri missiooniks oli oma rahvuslike juurte ja rahvusliku vaimu tajumine ja kehastamine. Tema lastelavastused oli mängulised ja folklooripõhised. Lavastused üldiselt psühholoogilis- modernistlikud, Jungi suur mõju ning teater oli kui enesetunnetuse protsess. 1980. aastatel hakkab
tegeleb igaveste nähtustega. Totaalne teater, kõigi vahendite kasutamine, võimendatud sõnum. Tegelase tunnetamine kui näitleja sisemine vaimne teekond. Näitleja psühhofüüsiline tervik. Näitleja vägi. Läbiproovitud tehnikad ja viisid rolli loomiseks. Rolli loomisel kõige olulisem näitleja kujutlusvõime ja usk. Näiteseltskond viidi ekstaatilisse seisundisse ja sündisid tipplavastused. 13. Võrrelge Evald Hermaküla ja Kalju Komissarovi teatrit 1970.-1980. aastail. Hermaküla tulek teatrisse oli eelkõige seotud uuendustega. Tema lavastused kujundasid uue teatrisuundumuse ilme. Mitmest lavastusest võib leida folkloorsest ainest. Folkloorsus seostus tal teatri alglätete, juurte otsinguga. Rahvapärimusliku ainesega seostus ka tema huvi ja vaimustus teha lastelavastusi. Just lapsed olid tema meelest kõige vabamad suhtlejad ja ühisesse teatrimängu lülitujad
Viimatiöeldut võiks laiendada ka eesti teatrile, kuigi meie kultuuriruumis ei ole poliitilise teatri mõistet üldiselt kuigivõrd kasutatud. Lähtudes saksa teatriteoreetiku Fischer- Lichte määratlusest, mille järgi on poliitilises teatris ühiskondlike ja globaalsete probleemide käsitlemise kõrval sama oluline lavastuste uudne esteetika (Pesti 2009: 6), on 1960.–1970. aastate eesti teatriuuenduse taustal poliitilisi aspekte leitud näiteks Evald Hermaküla ja Kalju Komissarovi lavastustest (vastavalt Paul Kuusbergi romaani alusel sündinud „Südasuvi 1941”, 1970, ja filmi „Nürnbergi protsess” lavatõlgendus „Protsess”, 1975). 1960.–1970ndate teatri kohta on samas väidetud, et „poliitiliselt mõjusid ka puhtinimlikud filosoofilised kategooriad” (Unt 1990: 4). Intrigeeriv oli nõukogude-aegse teatri topeltkodeeritus või kahekordne politiseeritus: võõrvõimu ideoloogiline surve kunstile vs
annaabi.ee 
