Vares ei julgenud Sepa asjas zdanovilt luba küsimata midagi ette võtta (Tambek:346347). President tõrkus allumast zdanovi 19.juuni diktaadile. K.Pätsi sundimiseks otsustas see tõestada, et Eesti riigiorganitel pole enam mingit tegelikku võimu. Selleks andis ta Varese siseministrile M.Untile 20.juunil ülesande organiseerida 21.juuni meeleavaldused koos kõige juurdekuuluvaga. Ettevalmistustesse tõmbas Unt kaasa Moskva Kominterni esindaja Karl Säre ja ennast Kominternile alluvaks pidava illegaalse organisatsiooni, mis nimetas end Eestimaa komparteiks. 21.juuni ürituste programm oli saatkonnaga kooskõlastatud ja sellele lubati juba ette N.Liidu relvajõudude toetust. zdanov garanteeris ühtlasi, et Eesti politsei ega sõjaväelased ei sega vahele (1940 god:2122,111112,116). Kogu hiljem "juunipöördeks" ristitud sündmustik oli tegelikult N.Liidu jõudemonstratsioon ja relvastatud interventsioon Eesti siseasjadesse. Juba ettevalmistavat salakoosolekut 20
korda vähem. Võrdluseks oli Eesti valitsusvägede ülemjuhataja Johan Laidoneri kuupalk kõigest 48 000 marka. 1923. aastal toimusid ka kommunistlikud ülestõusud Saksamaal ja Bulgaarias. Septembris toimus Bulgaarias kommunistide ülestõus Georgi Dimitrovi juhtimisel, mis suruti maha. Samamoodi vallutasid Hamburgis kommunistid 23. oktoobril 17 politseijaoskonda, kuid mäss suruti maha Weimari vabariigi vägede poolt vaid mõne tunniga. Nende taustal näis aga Kominternile, et Eestis on ehk võimalik seaduslik valitsus relva jõul kukutada. 12. augustil 1924 esitaski Nõukogude Liidus emigratsioonis viibiv Eesti Kommunistlik Partei (EKP) kirjaliku pöördumise Venemaa Kommunistliku Partei poole, teatades, et nad on kaalunud olukorda Eestis ja otsustanud korraldada ülestõusu. Ülestõusu otsustati toetada, selleks loodi alaline komisjon, kuhu kuulusid ka kommunistide tippjuhid: Jossif Stalin, Lev Trotski ja Mihhail Frunze
Rootsi vabatahtlikud). Saksa-orientatsiooni lõpetas Saksamaa kaotus I MS´s. Kodusõja lõpp 1918 Sõja otsustav pöördepunkt oli Tampere lahing, mille valged võitsid. Verine kodusõda on Soome suurimaid demograafilisi katastroofe (32 000 surnud): Lahingud, terror, mõrvad, hukkamised ja suurim kategooria: punaste suremus vangilaagrites (11 600). Valgete võiduparaad Helsingis (16.5). Punaste juhid põgenesid N- Venemaale ja asutasid seal (1918) Soome kommunistliku partei, mis allus kominternile ehk NL´le. Peale kodusõda vangilaagrites oli 75 000 punast vangi ja nüüd jälgiti legaalsusprintsiipi: kuna igaühe süüasi uuriti eraldi, siis protsess kestis mitu kuud ja kõrge suremus nälga ja nakkushaigustesse. Kodusõda lõhestas ja jättis aastakümneteks sügavad haavad Soome ühiskonda. Soome sisepoliitika 1918. a peale kodusõda Kodanlike parteide osaline ümberkujundamine 1918 riigikorraküsimuse tõttu (kuningriik/vabariik?)
See oli Zinovjevi ja Kamenevi Stalini-vastase rünnaku lähtealus, lisandus ka mitmeid muid teese, mh süüdistati Stalinit ja tema lähemaid pooldajaid ebaõiges majanduspoliitikas, NEP olevat oma aja ära elanud, asjata toetatakse kulakuid maal ja nepmaneid linnas, vaja oleks kulaklus likvideerida, luua sotsialistlik maj sektor. Rünnati ka parteiaparaadi liigset kasvu, bürokratiseerumist, omavoli ülejäänud liikmete üle. Z ja K tuginesid ennekõike kominternile. Teisalt tuginesid Petr parteiorg-le ja sealsetele tööstustöölistele. Otsustav kokkupõrge kolme vahel leidis aset 1925 detsembris, järjekordsel parteikongressil. Selleks ajaks oli lõviosa parteikongressil osalevatest saadikutest nomenklatuursed tegelased, olid ametisse määratud Stalini poolt, lõviosa neist toetas Stalinit. Sellises olukorras polnud väga ootamatu, et Stalin suutis läbi viia oma seisukohad, partei enamus mõistis K ja Z parteid lõhestavad
annaabi.ee 
