jus´iks(võimude ettekirjutused, kohus). 3) Senat ja senaatorid Senaatoreid nimetati Patres´iteks. Kuningriigi ajal- esimene senat koondas 100 Romuluse poolt valitud perekonnapead, et moodustada kuninga nõukogu. Järgmiste kuningate ajal senaatorite arv kasvas 300ni. Kuningas küsis senatilt nõu kõigis poliitilistes ja religioossetes küsimustes. Senat omas moraalset võimu. Vabariigi ajal- senat oli üks kolmest valitsusorganist magistraatide ja komiitside kõrval. Polnud ei täidesaatvat ega seadusandlikku võimum vaid oli kõigest nõuandlik organ, mis tuli kokku magistraadi kutsel. Vabariigi ajab hakatakse senatisse võtma patriitside kõrvalt ka rikkaid plebeisid. Nõutud vanus oli 46 aastat, hiljem langes 30ni. Senaatorid võivad kanda laia punase vööga tuunikat, punase äärisega valget toogat, kuldsõrmust ja spets jalanõusid.enamasti pärinevad senaatorid kõige vanematest ja rikkamatest perekondadest, sest neil on keelatud
Eelkõige võimaldas välispoliitiline edu alates aastast 167 eKr otsese maksu sissenõudmisest loobuda – seda juriidiliselt tühistamata. Nii anti kõigile Rooma kodanikele maksuprivileeg ning ilmselgelt olid nad huvitatud vallutuste jätkumisest. Tegelikeks võitjateks olid siin rikkad (kes olid ainsana ka tegelikud maksumaksjad): nad võitlesid harvem ja maksid vähem.7 Rooma oli ka tsensuslik linnriik, ja nii nagu kõik kodanikud ei saanud astuda leegionitesse või kuuluda komiitside kõige mõjuvõimsamatesse tsensuuriatesse, nii ei saanud sugugi mitte kõik astuda ka riigiametitesse. Alates patriitside eesõiguste kaotamisest 4. ja 3. sajandil eKr ei olnud plebeidel enam päritolust tulenevaid piiranguid. Kuid see-eest kehtisid (ja seda kiputakse sageli unustama) tsensuslikud nõuded. Kuna kõrgematesse riigiametitesse pürgimisel oli esimeseks astmeks teenistus sõjatribuunina, pidi taotleja suutma teenida ratsaväes – s
1.vähejuht 2. kohtunik ja 3.religoosete kombetalituste läbiviija. Kuninga tunnuseks oli kotkaga skepter, pupurmantel, kuldne diadeem ja elevandiluust troon. Kuninga ees käisid liktorid, ehk teenrid, kes hoidis käes kepi kimbukesi ja nende sisse olid pistetud kirved. See traditsioon oli pärit esivanematelt etruskidelt. Senatisse (ladina keelne sõna senaatus ehk vanemees/rauk) kuulusid sugukondade vanemad. Algul oli 100 liiget ja hiljem 300. Kõik komiitside otsused pidid saama senati heakskiidu. Senati liikmeid kutsuti veel isadeks ehk ladina keeles patres. Rooma vabariik( 510-30 eKr) Muutused valitsemiskorralduses Rooma vabariigi algust peetakse aastat 510 eKr. Kui patriitsid kehtestasid aristokraatiliku vabariigi. Kuninga poliitiline ja sõjalinevõim jagati kahe konsuli vahel ära. Roomas oli orjanduslik demokraatia. Kõrgeim võim kuulus rahvakoosolekutele ehk komiitsile ehk rahvale. Rahvakoosolekuid oli
Neile jagati pärast sõda maad. Armee võitlusvõime tugevdamiseks uuendas Marius lahingutaktikat: jagas leegioni, mis koosnes siitpeale ühesuguse raskerelvastusega meestest, kümneks suureks allüksuseks kohordiks (cohors) ja tõstis seeläbi leegioni suuruse ligi 6000 meheni. 102 eKr võitis nii germaanlasi. Kuulsus Gracchuste reformikatsetel ja Mariuse sõjaväereformil tagajärjed: Senati autoriteet osutus vaidlustatavaks. Tõusis rahvakoosoleku (tribuutsete komiitside) osa Rooma poliitikas. Populaarid need, kes enda tahet rahvakoosoleku toel läbi viisid. Optimaadid senati autoriteeri kindlustavad poliitikud. Mariuse reform: sõjaväe peajõud palgasõdurid, kes tihedalt seotud enda pealikuga, mistõttu kasvas väepealike poliitiline tähtsus. Armee muutus väepealiku eraarmeeks, millega sai enda poliitilist agendat ajada. 4. Liitlassõda 1.saj: liitlased tahtsid saada alates Gracchuse reformidest Rooma kodakondsust
annaabi.ee 
