oma ametialase pädevuse eest. Nõutav on kõrgem teoloogiline haridus mõnes riiklikult aktsepteeritud kõrgkoolis ja eelnev töö koguduses kaks aastat. Lisaks sellele erialaohvitseridele ette nähtud kursused hädavajaliku sõjalise ettevalmistuse jaoks. Kaplanid läbivad kursustel ka relvaõppe, aga vastavalt Genfi konventsioonidele, sarnaselt meditsiinipersonaliga, kuuluvad kaitseväevaimulikud kaitstud isikute hulka ega ole võitlejad (kombatandid), seega ei oma õigust sõjategevusest vahetult osa võtta. Relvakandmine meedikutega samadel alustel: enesekaitseks või väljaõppeks, ja lisaks sellele ei tohi kaitstud isikuid sundida täitma ülesandeid, mis pole kooskõlas nende humanitaarse missiooniga. Automaat Galil AR. Andmed, põhiosad, lahti võtmine ja kokku panek, relva ohutuskontroll. Õpik lk 99, 109-111, 122-123 Automaat AK-4. Andmed, põhiosad. Õpik lk 106-109
otsese ja konkreetse sõjalise eelisega § tuleb valida sobivad sõjapidamise viisid ja vahendid Isikute staatus relvakonfliktis -‐ staatus määrab kindlaks isiku õigused ja kohustused ning kaitse vastase kätte langemisel -‐ isikud jagunevad põhikategooriasse: § kombatandid: • võivad osaleda vaenutegevuses • neid tohib rünnata § tsiviilisikud: • ei või osaleda vaenutegevuses • neid ei tohi rünnata -‐ meditsiini-‐ ja usupersonal on “mittevõitlejad” Vastase kätte lanegenud isikud
sihtmärkide vastu ❏ Proportsionaalsus: - põhjustatud kahjud ei tohi olla ebamäärased võrreldes eeldatava otsese ja konkreetse sõjalise eelisega - tuleb valida sobivad sõjapidamise viisid ja vahendid ISIKUTE STAATUS RELVAKONFLIKTIS: ❏ Staatus määrab kindlaks isiku õigused ja kohustused ning kaitse vastase kätte langemisel ❏ Isikud jagunevad kahte põhikategooriasse: - kombatandid: 1. võivad osaleda vaenutegevuses (nendel on õigus jõudu kasutamiseks, st riik annab loa oma kombatandile relvastatud jõu kasutamiseks vastaste vastu, pole käsitletav tapmisena karistusõiguslikus tähenduses) 2. need tohib rünnata - tsiviilisikud: 1. ei või osaleda vaenutegevuses (nendel pole õigust jõudu kasutamiseks, kui tavainimene tapab teise riigi kombatandi, siis see on
o keelati agressioon). 1929. a kirjutati alla Genfi konventsioonile sõjavangide kohtlemise kohta. Teise maailmasõja ajal ja hiljem toime pandud inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude kontekstis on olulisemad Haagi 1899/1907. a (IV) konventsioon „Maasõja seadustest ja tavadest“ ning 1929. a Genfi konventsioon sõjavangide kohtlemisest. Haagi IV konventsiooni esimese osa 1. peatükk defineerib sõdivad pooled (kombatandid): neid peab juhtima isik, kes on nende eest vastutav, nad peavad kandma kaugelt äratuntavaid eraldusmärke, kandma relvi avalikult ja lähtuma oma tegevuses sõja seadustest ja kommetest. 2. peatükk sätestas sõjavangide staatuse (seda täpsustas hilisem Genfi konventsioon) ja 3. peatükk kaasas 1864. a Genfi konventsiooni haavatute ja haigete kohtlemisest sõjaväljal. Teise osa 1. peatükk käsitles sõjapidamise vahendeid ja võtteid, 2. peatükk salakuulajaid, 3
annaabi.ee 
